Tark õpib teiste kogemustest, mina pean õppima enda omadest

Lõhkusin ära auto Jõgeva-Mustvee maanteel. Kedagi teist ma süüdistada ei saa, sest juhtisin mina ja päralejõudmine oli seega minu vastutus. Õigustusi kipun loomulikult otsima ikka.


Aga seda, et Eestis on talv, peaksin ma teadma juba üle 50 aasta. Tõsi, minu juhistaaž on pigem samasugune kui noortel inimestel, varsti neli aastat. Sõitnud olen igapäevaselt, aga mitte märkimisväärseid vahemaid.

Olin käinud just Avinurmes ning Mustvee maantee ja Avinurme vahel oli küll hirmus sõita. Kolm sõidujälge ja vahel jääkonarused. Olin seal päris ettevaatlik, kui aga tagasi Mustvee-Jõgeva teele sõitsin, tundus kõik väga ilus olema. Mustvee pool ei saanud millegi üle kurta. Vaiatu ja Kantküla vahel olid aga tuisuvaalud ja mulle ei jõudnud kohale, et kiirus, mis jäi ikkagi lubatavatesse piiridesse, ei olnud selle tee jaoks kohane. Esimene lumisem lõik pani jalga gaasipedaalilt tõstma, aga sellest oli ikkagi vähe, sest kohe künka taga algas uus lumine lõik. Ja see juba paksema lumega. Nii ma kraavi maandusingi, ohustades ka kolleegi, kes minuga koos autos oli.

Kui olete ka sel talvel jõudnud juba lugeda, et teeolud muutuvad väga kiiresti, siis jätke palun meelde ‒ nii ongi! Ja tekstil „Tee on libe!“, mis reklaamtulpadel on asendanud meie sümpaatsed riigikokku püüdlejad, on ka enam kui õigus.

Ja noored inimesed, palun õppige füüsikat, see kehtib meie kõigi kohta, ning teil on Jõgeval ju suurepärane füüsikaõpetaja!

ANDRA KIRNA, ajakirjanik

blog comments powered by Disqus