Nädalapäevad tagasi avati Tallinna Metsakalmistul vabadusvõitlejate matmispaik, mille õnnistas preester Vello Salo. Järgnes muusikaline hetk Pirita kloostri kabelis.
Vabadusvõitlejate Liidu esimees Gunnar Laev avaldas rahulolu, et kauaoodatud päev lõpuks kätte jõudis ja Teises maailmasõjas Eesti riikliku iseseisvuse eest võidelnud relvavennad nüüd Kloostrimetsa mändide all koos puhata võivad.
“Aastaid kestnud püüdlused on vilja kandnud, sõjamehed väärivad viimset rahupaika,” lausus Laev.
Vabadusvõitlejate oma rahula rajamise mõte tekkis peatselt pärast Eesti Vabadusvõitlejate Tallinna Ühenduse asutamist juba 1992. aastal. Endised sõjamehed olid jõudnud kõrgesse ikka, sõda ja läbielamised vangilaagrites ei olnud säästnud nende tervist. Sõjakaaslaste maisest ilmast lahkumine ning sellega seonduv tõusis vastloodud organisatsiooni igapäevategevuses paratamatult olulisele kohale.
“Kahjuks ei ole täna teada, kes oli rahula rajamise mõtte algataja, sest tol ajal rohkem tegutseti ja kõike ei pandud kirja,” tõdes Laev.
Sõjaväelaste kalmistule ei sobinud vaba stiil
Esimesed vabadusvõitlejate matused leidsid praeguse rahula alal aset juba sama aasta märtsis. Alguses puudus paigal aga läbimõeldud planeering ja hauad paigutusid metsakalmistule omases vabas stiilis. Selline korrapäratus pole aga sõjameeste kalmistule iseloomulik, seetõttu hakati peagi rääkima rahula edasisest plaanipärasest arendamisest.
“1996. aastal võttis initsiatiivi enda kätte vabadusvõitleja Heldur Jaansoo, kes koostas ala esmase topograafilise plaani. Sellele järgnes arhitekt Hugo Sepa koostatud planeering, mis sai aluseks rahula edasisel järkjärgulisel arendamisel,” meenutas Laev.
Rahula kaks kujunduselementi on urn, mis on pärit Kaitseväe kalmistul kunagi asunud Vabadussõja mälestusrajatisest, mis nõukogude okupatsiooni ajal lõhuti, ning mälestuskivi Teises maailmasõjas Eesti riikliku iseseisvuse eest võidelnud Eesti sõjameestele.
Viimne rahupaik sünnimaa mullas
Mälestuskivi, mille projekti autor on arhitekt Tiina Kull ja kujundaja skulptor Paul Põhjalik, valmis, avati ja õnnistati pidulikul tseremoonial 2003. aasta suvel.
Sünnimaa mullas on viimase rahupaiga leidnud mitmed välismaal elanud ja seal surnud eesti vabadusvõitlejad. 26. juunil 1999. aastal sängitati Metsakalmistu vabadusvõitlejate rahulas kodumaa mulda kõigi aegade ühe teenekama väejuhi, Eesti ohvitseri, Tammelehtedega Rüütliristi kavaleri, kolonel Alfons Rebase põrm. Ümbermatmist korraldas Eesti Vabariigi Kaitseministeerium, see toimus väärikalt, sõjaväeliste auavaldustega.
Järgmisel aastal, 28. juunil 2000, avati ja õnnistati rahula alumises osas mälestuskivi Narva pataljoni viimasele ülemale kapten Hando Ruusile, kes hukati nõukogude võimu poolt 1945. aastal.
Mõnel lahkunul polnud omakseid
Haudade hooldamine oli esialgu vaid lahkunute omaste kohustus, kuid mõnel lahkunud omakseid polnud ja Vabadusvõitlejate Tallinna ühingu uus juhatus püüdis kalmistu korrastustöödele kaasata ka ühingu liikmeid, kes on aga juba kõrges vanuses. Tänaseks on leitud kõiki rahuldav lahendus: ühtlane muruvaibaga kaetud tasane pind kogu matmisala ulatuses.
Praegune rahula on traditsiooniline sõjaväekalmistu sirgete ridade ja ühetaoliste hauakividega ja mis peamine: see on kergesti hooldatav ja suhteliselt vähe inimtööjõudu vajav lahendus. Rahula praeguse kujunduse autor on arhitekt Kuno Raude.
JAANIKA KRESSA