Taisto Liivandi: Probleem on hariduse sisus, mitte selles, et väike ja suur õpivad ühes majas

 

Jõgeva Gümnaasiumis on sisseastumiskatsed möödas ja sealne direktor Taisto Liivandi on riigis kirgi kütvast haridusreformist esialgu kõrvale jäänud. Ka uuel õppeaastal tahab ta oma koolis jätkata pigem vanamoodi. 

Mõnes linnas olid juba tänavu gümnaasiumi vastuvõtukatsed ühtlustatud, kõik ühel päeval ja samade ülesannetega, kusjuures valida sai vaid ühte klassi. Kuidas Jõgeva on saanud jääda nii tagurlikuks ja konservatiivseks, säilitanud õpilastesõbraliku olukorra?

Minu jaoks on konservatism positiivne mõiste. Ühe kooli eelistus, ühe soovi arvestamine on küll võimalus, kuidas noort inimest põhjendatumalt oma tulevikule mõtlema piitsutada, teisest küljest aga — miks mitte neile rohkem võimalusi anda?

Mõned meie õpilased käisid ka Tartus katsetel. Käidi ka selle mõttega, et nad ei lähe Treffnerisse või Miina Härmasse, kuid nad tahtsid oma taset teada.

Kas Jõgeval on ka mingi oma eripära, millega just siin tuleb arvestada?

Jõgeval on moment, mida uus reform üldse ei arvesta.  Nimelt on meil vaja silmas pidada ka sotsiaalset tausta. Meil on noori, kelle pere olukord ei võimalda tal  kutsekooli minna. On parem, kui nad on edasi oma kodukeskkonnas, suhteliselt heas vaimses seltskonnas, mida väikelinn pakub. Ma arvan, et see pole sugugi vähetähtis.

Miks tublimad õpilased kipuvad reaalharu eelistama?

Ilmselt seepärast, et kui sooritada gümnaasiumi lõpetades riigieksam matemaatikas,  avardab see oluliselt õppimisvõimalusi kõrgkoolides.

Humanitaaraladel on vähem võimalusi, reeglina peavad väikerahva esindajad olema siis ürgselt andekad. Neid on meilgi olnud üsna palju.

Ürgsed andekad kannatavad matemaatika ja muu säärase all. Nad ei saa rahulikult areneda, kulutades energiat ainete peale, mida neil elu sees vaja ei lähe.

See on igavene küsimus, et kas elus läheb vaja. Reaalklassi õpilane oskab valemiterägastikus orienteeruda ja matemaatika endale appi võtta ka muudes ainetes. Aga ma olen nõus nendega, kes küsivad, miks me kasvatame lastest matemaatikuid, selle asemel, et kasvatada neid mõistma matemaatikat. Kahjuks kasvatame me ka kirjanikke, mitte emakeele nautijaid…

Te ei ole haridusreformist eriti vaimustatud, palun tooge välja selle reformi nõrgad kohad.

See haridusreform ei tegele sellega, millega peaks. Mis on hariduse kvaliteet, sellest ei räägita. Igaüks tahab superstaariks, mõni tahab superreformi teha.

Koormust tuleks lastel vähemaks võtta, et nad iseennast rohkem avastaksid! Milles on siis tegelikult hariduse mõte? Kõik rõhutavad edukultust, nad kujutavad ette, et elu on tippsport!

Õpilaste päevad on pikad, nad ei jõua sinna, kuhu oleks vaja, nad ei saa osa sellest, mis neid arendaks. Jõgevale võib tulla suurepärane esineja, aga keda ei ole kuulamas – gümnasiste, sest nad ei jõua!

Kelle jaoks see kõik siis on, kellele me reforme teeme? Me ei peaks üldse väga palju muutma, kahjuks usume me liialt vähe oma haridussüsteemi.

Lapsed pole koolis käies väga õnnelikud, aga uus reform ei mõtle selle peale, mida muuta, et nad naeraksid rohkem.

Kas koolide liitmine Teid enam ei hirmuta?

Oleme ooteseisundis ja saavutanud mõistmise ka linnavõimudega. Kui inimene on iseendaga tasakaalus, stabiilne ja tunneb oma tööst rõõmu, siis on ta ka klassi ees parem. Kui olukord on ebastabiilne, annab see kohe tunda ka klassiruumis. Stabiilse läbisaamise üle linnavõimuga on mul seetõttu kooli pärast väga hea meel.

Mida arvate kantsler Küttise väitest, et koolid, kus õpivad koos kõik 12 klassi, on sotsialistlikud kombinaadid?

Minister on valinud ebaveenva inimese. Eesti hariduse probleem ei ole see, et väike ja suur õpivad ühes majas.

Millised on meie probleemid?

Kastisüsteem süveneb. Olles suhteliselt väikese rahva liige, näen ma hariduse mõtet selles, et anda võimalikult paljudele võimalus saada gümnaasiumiharidus.

Tööandjad on tohutut survet avaldanud selle haridusreformiga. Neid huvitab inimese puhul ainult tema töö ja tööpanus. Töö iseloom aga muutub nii kiiresti, et kogu aeg tuleb õppida.

Sama reformi varjus pannakse paika ka mõjuvad erandid, sest huvigrupid töötavad gümnaasiumide juures, kus on silmapaistvad vilistlased. Igas maakonnas ei saa olla Treffnerit, palju sõltub sotsiaalsest taustast ja just see taust muutub aina nõrgemaks, sest ainuke lektüür, mida kodus loetakse, on Õhtuleht. Tuleb suunata õpilasi lugema väärt kirjandust, mitte tööpingi taha, et hakka aga kiiresti allhanget tegema ja tööandja on sinuga rahul.

Kuidas suhtute lõpukirjandi kirjutamisse? Kas on õige, et kirjatöid hinnatakse anonüümselt?

Kirjand  on loterii ja noormeeste vaatevinklist mitte kõige parem. Tööde parandajate seas on rohkem õrnema soo esindajaid ja noormeeste mõtted ei pruugi neile sümpatiseerida.

Kas siis mõtted peavad sümpatiseerima? Me elame ju vabas riigis, kas meil on ikka veel keelatud teemasid?

Ka mina imestan, kui palju meil on pragmaatikuid. Miks müüakse end nii noorelt maha ja kirjutatakse seda, mida  õpetajale  kugeda meeldib?

Meie olime omal ajal palju kriitilisemad ja riskialdis, kuigi aeg oli ohtlikum. Praegused noored ei kritiseeri midagi! Mina toon tundi teemasid poliitikute lollustest, aga neil on täiesti ükskõik!

Probleem on hariduse sisus, selles, miks noored vaimselt muganduvad. Nad teevad asju hinde pärast ega süvene millessegi — ja on ikkagi tegelikult head!

Vanasti olid seltskonnast väljas, kui raamatuid ei lugenud. Praegu on ainuke raamat, millest seltskonnas saab rääkida, “Musta pori näkku”.

Tuleb siis välja, et välise reformi asemel tuleks tegeleda hoopis sisuliste asjadega?

Praegu, kui haldusreform on ummikus, ei ole tark koolivõrguga mängida, sest hiljem tuleb jälle midagi ümber muuta. Mind häirib, et koolikauged inimesed esinevad kui eksperdid, väites, et kool on stagneerunud; et õpetajad on lihtsameelsed haritlased, kes ei tea loovusest ja kaasajast suurt midagi; et ainult üksikutes eliitkoolides pakutakse tõelist haridust jne.

Meil on, mida hoida ja loovalt arendada. Mitmed uuringud tõestavad, et meie põhiharidus on maailma absoluutses tipus. Me ei ole kuulnud, et gümnaasimihariduse tase oleks allamäge veerenud ja oleme maailmas autsaiderid. Kui midagi sellist ilmneks, siis peaks tõsiselt vaagima, kuidas edasi minna.

iii

JAANIKA KRESSA

blog comments powered by Disqus