Kui juhutööd ei leia, hulgun prügikastide umber. Olen niisugust elu elanud kolm aastat ja paremaks ei lähe. Tänavu on vähemalt üks hea asigi – sain endale vähemalt katuse pea kohale. Kui kauaks, ei tea.
Olen elanud telgis ja trepikojas. Üldiselt igas võimalikus kohas. Olen Jõgeva kandis esimest korda ning alles teist kuud. Eelneva aja olin Tartus.
Ma ei taha kedagi oma allakäigus süüdistada, aga mind teeb kurjaks seadusetus. Nimelt puuduvad minusuguse inimolendi kohta seadused. Olen mitu korda käinud sotsiaaltöötajate juures ning alati on üks vastus: muretsege endale alaline elukoht. Alaline elukoht ei ole Eesti Vabariigis kohustuslik! Juhul, kui mul oleks alaline elukoht, oleks ka võimalik saada sotsiaalabi.
Selleks, et sissekirjutust saada, peab olema vähemalt paar tuhat krooni, et maksta korteriüüri ja muid kommunaalkulusid. Kui pole raha, siis olemegi alguses tagasi, st raha ei ole, alalist elukohta ei ole. Mina ei suuda aru saada, kuidas on võimalik niimoodi inimelude üle otsustada? Saadame aga kodutuid ühest linnast või vallast teise ja viie aasta pärast on nad surnud ega vaja enam abi.
Tassin oma põlatud hinge jälle prügikastide juurde, et korjata taarat, metalli ja jumal teab, mida veel.
Toimetulekutoetus on umbes 1000 krooni ehk 33 krooni päevas. Ma ei hakka seda üldse lahkama, mida on 33 krooni eest päevas võimalik osta. Kahjuks ei saa mina sedagi toetust. Meie ühiskond on üles ehitatud rahale, kuigi öeldakse, et raha pole oluline ega tähtis. Oi, kuidas on!
Igaühega võib selline lugu juhtuda, et ühel päeval võib leida end prügikastide juurest. Eriti kui ei jõua oma laene ja liisinguid enam maksta. Pank tunnistab ainult maksujõulisi ja kompromissid on harvad, eriti nendega, kel väikesed sissetulekud.
Kodutud on väsinud ja tüdinenud sotsiaalasutuste uste kulutamisest ning lootmast parema elu peale. Mõni meie hulgast on tänu headele inimestele oma elu korda saanud.
Olen olnud kunagi dokumentaalfilmis “Ma tahaksin kodus olla“. Olin siis laps ega jaganud oma lapsearuga midagi sellest maailmast…Rezhissöör Peeter Simm mäletab mind kindlasti, sest olin ka teises filmis “Mitut värvi haldjad“. Nüüd olen 42-aastane hallide juustega mees, kes tahaks endale oma kodu, kus olla. Ja sellel põhjusel liigun ringi nagu haldjas, kellel on mitu välimust. Ühel päeval prügikast, teisel päeval olen puhas ja korralik ning seisan poejärjekorras. Kolmandal päeval olen tööriietes töömees. Kord kuus ka joodik, kes räuskab ning end segi on joonud, aga sellisena esinen harva.
Valimas ma ei käinud, sest mind pole riigi jaoks olemas. Vaatan kõrvalt, mis toimub, ning loodan, et minu elu läheb ka ühel päeval paremaks ja ilusamaks…
KODUTU PRÜGIKASTIDE JUUREST
iii
Lahendus on alati olemas
Igale probleemile on olemas lahendus. Jõgeva linnavalitsuse sotsiaalosakonna juhatajal Terje Kaldmal on kodutu kirjas tõstatatud probleemidele pakkuda mitmeid lahendusi, kuid inimene peab ise tahtma oma elu muuta.
Sellepärast soovitab Kaldma tulla linnavalitsusse tema jutule.
