Oktoober oli Hea Õpetaja Kuu, kus pöörati rohkem tähelepanu õpetajaameti propageerimisele ja korraldati ettevõtmisi ka õpetajaks õppivatele üliõpilastele.
Ajavahemikul 5.-9. oktoobrini pakuti Tartu Ülikooli üliõpilastele võimalust minna koolidesse, et tutvuda õpetajatööga. Mina käisin Jõgeva Gümnaasiumi füüsikaõpetaja juures töövarjuks. Võimalusi oli mitmesuguseid, üliõpilane võis olla klassis abiõpetajana, vaatlejana või koguni ise tunde anda, kui kool lubas ja üliõpilane ennast piisavalt kindlalt tundis.
Elamus, mille sain Jõgeva Gümnaasiumist, oli üdini positiivne. Õpetaja oli aktiivne, tundis suurepäraselt oma ainet ja kasutas näitlikustamiseks huvitavaid meetodeid. Sain asjaliku ja õpetliku kogemuse. Õpilastel oli ka endal aine vastu huvi suurem, kui ma esialgu arvasin.
Füüsikat peetakse raskeks õppeaineks
Füüsika õpetamine on tihti üsna tänamatu töö. Peale selle, et ühiskonnas ei peeta eriti lugu füüsikast, peetakse veel vähem lugu füüsika õpetamisest. Sellesse kõigesse suhtutakse suure eelarvamusega. Mina suhtusin ka nii, kuni Tartu Ülikoolis loodusainete õpetajaks õppima hakkasin. Esialgu tahtsin õppida geograafia- ja bioloogiaõpetajaks, kuid kohustuslikku füüsikakursust läbides avastasin, et füüsika ei olegi nii igav ja keeruline, kui olin arvanud.
Ajaks, mil oli vaja valida, mis õpetaja minust saama peab, oli minu õppejõud muutnud mu arvamust füüsikast totaalselt. See ei olnud enam tuim arvutamine. Pigem olid need seda sorti teadmised, et miks ei saa vesi keevasse vette asetatud plekk-kausis keema minna ja igasugused muud huvitavad asjad.
Miks suhtutakse füüsikasse suure eelarvamusega? Arvatavasti on põhjuseks, et meie vanematele õpetati füüsikat liiga formaalselt. Kui valem ja teooria ei olnud pähe õpitud ja arusaamatud märgid ei jäänud meelde, siis pandi „kaks“. See kõik on täiesti väär, aga paraku jäetakse sama mulje ainest ka oma lastele. Kui laps mainib kodus, et tal on füüsikas ülesanne lahendada, siis selle asemel, et appi tulla, teatatakse enamasti, et füüsika on liiga keeruline.
Suur huvi aine vastu
Jõgeva Gümnaasiumis sain ma aga hoopis teistsuguse elamuse osaliseks. Õpetaja ei üritanud tunnis õpilastega mõistetamatut teadust teha, vaid seletas ja süstematiseeris info nii, et see oleks mõistetav ja huvipakkuv.
Ka õpilastel endil oli suur huvi aine vastu. Lisaks pakuti huvilistele pärast tunde võimalust osaleda robootikaringis, millega mul endal ei ole mingisuguseid kogemusi. Kui ringi tegevust mõnda aega jälginud olin, sain aru ka selle vajalikkusest. Robootikaring aitab arendada süstemaatilist ja tehnoloogilist mõtlemist, pealegi ei pea õpilane, kes sinna astub, olema lapsgeenius, piisas huvist ja aktiivsusest.
Füüsikaõpetajad, kes kooli jäänud, on oma ala entusiastid, sest sellise haridusega inimesi kutsutakse tihti erafirmadesse tööle, sest lisaks erialateadmistele on neil ka piisavalt oskusi personali juhtida, seda just tänu praktikale koolis.
Minu lemmikõpetajad ja -õppejõud on just sellised inimesed, kes on asunud ülikoolis füüsikat õppima väga erinevatel põhjustel. Üks õppejõud tahtis üle neljakümne aasta tagasi näitlejaks saada, aga et ta oli koolis krutskimees, siis ei antud talle vastavat iseloomustust. Kui lõpuks avanes võimalus ülikooli minna, läks noormees trotsist õppima enda arvates kõige raskemat ainet ehk füüsikat.
Õpetajad ei kasvata koolis teadlasi
Jõgeva Gümnaasiumis avanes mul esimest korda võimalus ka iseseisvalt üks tund anda. Kui suurest närveerimisest kadunud kuulmine oli tunni kümnendaks minutiks tagasi tulnud ja jalad suutsid juba keha kanda, hakkas kõik laabuma. Õpilased olid alguses kartlikud, aga varsti said ka nemad esialgsest ehmatusest üle ja tulid minuga kaasa. Loomulikult ei andnud seda tundi võrrelda füüsikaõpetaja antud tunniga, kuid loodan, et lapsed sellest oluliselt ei kaotanud ja õpetaja sai oma häälele veidi puhkust.
Tahan rõhutada, et õpetajaamet ei ole ainult kontrolltööde ja tunnikontrollide parandamine, see tähendab päevast päeva tööd ja lootust, et ühel päeval tasub see end õpilase jaoks kuhjaga ära. Õpetajad ei kasvata koolis kohe teadlasi, vaid annavad alg- , põhi- ja keskharidust, mis on täiesti jõukohane igale lapsele. Iseasi, kas õpilased on huvitatud, motiveeritud ja kuidas neil on viitsimist süveneda. Võib-olla olen mina veel noor ja liiga optimistlik, aga usun, et kui ühiskond hindaks rohkem õpetajate tööd, oleksid ka õpitulemused paremad.
Tänan Jõgeva Gümnaasiumi juhtkonda ja füüsikaõpetajat, kes võtsid mu mõneks päevaks oma tiiva alla ja andsid väga hea ettekujutuse õpetaja tööst.
iii
JAANA MIHAILISINA, TÜ
