Nädal tagasi ilmunud persooniloos kinnitas kirjanik Imbi Paju, et just pealekaebamise kultuur on taak, mis käib südilt meie rahvaga kaasas. Kirjaniku sõnul on see kolonisatsiooni pärand, mil kustutati elu kuldreeglid ja see kadedusest jõudu ilmutav olek vajaks tänapäeval lahtiarutamist. Aga kuidas?
Usun, et enamikku meist on maast madalast õpetatud, et teise peale kaevata pole ilus. Koolis said seda sorti tegelased endale kitupunni nime. Aga ometi on erinevatel aegadel inimesi üles kutsutud ja kihutatud teise peale keelt kandma. Minevikus ja tänagi. Seda on toodud lausa ka eeskujuks, meenutades kasvõi sügaval nõukaajal levitatud pooltõest Pavlik Morozovi lugu, kes kaebas oma isa peale.
Kuid sellele teele on ahvatletud inimesi pea läbi ajaloo, ainult nimetused on muutunud. Sest võimule on alati kasulik, kui kodanikud ise enda üle järelvalve teostamise lihtsamaks muudavad.
Kaebajad olime ikka meie ise
Kas see taak on ainult eestlasele omane või inimloomusele laiemalt? Ajaloo kardinate taha vaadates tundub vähemalt küll, et eestlased kipuvad ka siin esirinnas olema. On viidatud kasvõi 1940. aastate küüditamistele. Kas Eestis oli kohusetunne tugevam või kaebajaid rohkem, kuid küüdivagunite plaani täideti siin agaralt. Näiteks Taga-Kaukaasia riikides ei läinud see repressioon kaugeltki nii libedalt, sest massiline üksteise peale näpuga näitamine sealmail sisuliselt puudus.
Meil tuleb tõdeda, et nimekirju koostasid ja inimesi saatsid vangipõlveteele ikka omad. Võõrväe sõdurid olid üldjuhul vaid tummad tunnistajad ja valvurid. Eesti rahva ajaloo üks mustemaid kümnendeid – neljakümnendad – oli hirmus aeg. Üks kaebamislaine asendus teisega, samuti arveteklaarimised.
Päris kujuka pildid kaebamistest maalivad arhiivides olevad toonased ülekuulamiste protokollid, vene- ja saksaaegsed. Pea võrdselt ühesugused mõlemad, ainult et sakslaste omad jõudsid kiiremini kohtuotsuseni, tavaliselt surmamõistvani. See, kuidas võõrad inimesed kellegi kohta, keda ise ei tuntagi, tunnistusi jagavad, võtab neid protokolle tänagi lugedes hirmu naha vahele. Justkui varrukast puistatakse oma oletusi ja arvamusi tõepõhiste faktide pähe ning ülekuulajaile need ilmselgelt meeldisid. Sest seda kiiremini sai ju süüdimõistva otsuse langetada.
Mõned aastad tagasi, vahetult enne oma surma, rääkis üks Eesti leegionis võidelnud Jõgeva mees, kuidas 1941. aasta sügisel ümbruskaudsed omakaitselased tassisid sakslaste staapi väidetavalt punameelseid oma küla elanikke, et neid siis kruusaauku edasi viia.
Lõpuks käratanud Saksa ohvitser: „Mis inimesed te, eestlased, küll olete, et üksteist ise notite! Viige nad siit minema, muidu ei jäägi teid sõja lõpuks enam alles.“
Kõik kutsuvad üles kaebama
Sõjajärgne Vene okupatsioon ei muutnud midagi, vaid süvendas mentaliteeti veelgi. Usinalt laienes agentide-koputajate ring. Mida kõike küll välja ei mõeldud, et toonastele juhtidele külje alla pugeda ja nende kohta siis midagi ette kanda. Lihtsakoelisemad agendid saatsid parteiorganitele lihtsalt kaebekirju, anonüümseid. Kuigi kehtis reegel, et anonüümseid kaebusi arvesse ei võeta ja vähemalt ajakirjandus seda ka arvestas. Üldjuhul said süüdistatavad nende nimed teada. Kummaline, et nende seas oli isegi Saksa armees sõdinud ja hiljem küüditatavate nimekirju koostanud mees. Ja tema polnud kindlasti ainus muunduja.
Kuna inimloomus pole muutunud, ei ole muutunud ka muu, ainult nimetused on teised, kaasaegsemad. Sest kui varem räägiti näiteks agressioonist, siis nüüdsel ajal on see asendunud sõnaga missioon. Nii asendab tänapäeval ka kaebamist vihje andmine.
Igal pool kutsutakse inimesi üles vihjeid saatma või andma ehk siis maakeeli öelduna lihtsalt kaebama. On selleks siis tehnilise järelevalveamet, politsei, keskkonnainspektsioon, lastekaitse või maksuamet. See on lõputu nimekiri. Kaebajal ei ole mingit vastutust, parimal juhul teenib ta seekleid või tõuseb muidu kangelaseks.
Ajakirjanik Piret Tali kirjutas hiljuti Maalehes: „Vaat see on meie aja kangelane, kes sunnib kohalt lahkuma ministri, paneb vabandust paluma presidendi, laseb töökohalt lahti müüja või teenindaja… See ongi väikese inimese suur võimalus.”
Miks me seda taaka enesega kaasas kanname, maha ei raputa? Kas on see pikast orjapõlvest saatev alateadvus või miski muu. Aga kindlasti on seda keeruline ka murda, kui ühiskond sellele lõkkele puid lisab ja üksteise peale kaebama õhutab.
TIIT LÄÄNE, peatoimetaja