Ühel toredal sõpruskonnal on kujunenud igasuviseks traditsiooniks teha üks pikem sportlik retk. On käidud kanuutamas Soomaal ning jalgrattamatkadel Otepää kandis ja Hiiumaal. Seekordne matk viis meid Setumaale.
Et osalejaid oli üle Eesti, siis plaanitsesime sõita kõigepealt hommikuse kiirrongiga Tartusse, sealt teise rongiga edasi Orava jaama ning seal ratastele istuda. Paraku see plaan ei toiminud: aeg kiirrongi Tartusse saabumise ja sealt Orava rongi väljumise vahel osutus nii napiks, et me jäime Orava rongist lihtsalt maha.
Ei jäänud muud üle, kui meie „abibuss” Orava jaama asemel hoopis Tartusse vastu kutsuda ning matkaliste rattad ja kotid bussi panna. Ilma suure pagasita oli meil lihtsam liinibussiga Võrru sõita ja sealt matka alustada. Enne sõitmahakkamist kaesime ka Võru folkloorifestivali ja siis istusime ratastele.
Esimeseks sihtkohaks on Piusa ja sealsed koopad. 1922. aastal alustati seal kvartsiliiva kaevandamist ja sellest valmistati klaasi nii Meleski klaasitehases kui ka Järvakandis. Täna saab giidi saatel ja väikese tasu eest vaadata vaid koobaste algust. Varisemisohu tõttu ning nahkhiirte asurkonna kaitseks külastajaid koobastesse ei lubata. Esimesel päeval jõuame Obinitsa ja õhtune sihtkoht on Meremäe lähistel asuv turismitalu. Enne, kui mõnusale õhtusöögile ja sauna saame, on ees käik Meremäe vaatetorni. Hingeülendav vaade tõesti ja tasub nii ratastel rühkimist kui treppidest ronimist.
Setumaa turismitalu on selline koht, mida tasuks kõigil külastada, see on hunnitu ja kiidetav ülivõrdes. Siinkirjutajal oli võimalus näiteks sviidis ööbida ja see kandis nime Sootskatarõ.
Teise päeva distants on pea 100 km. Algul tundub hirmutav, aga kui see terve päeva peale ära jagada ja vahepeal puhkepause teha, siis polegi nii hull. Jõuame ka üsna lähedale Eesti-Vene piirile. Kui raskest tõusust üles väntame, ongi Võmmorski piiripunkt. Tegelikult sealtkaudu piiriületust ei toimu. Vaatame seal ringi, teeme pilte ja ei kulu 10 minutitki, kui kohalik Eesti piirivalve vaatama sõidab, et mida me seal teeme. Suhtumine on sõbralik ja kui selgitame, et vaatame ja uudistame niisama ja piiri rikkuda ei kavatse, siis on ka piirivalve rahul.
Koidula piiripunktis on palju veo- ja sõiduautosid ning tõsine töömeeleolu. Samas lähistel käib raudtee hiigelarendus. Ehitatakse välja kaasaegne 86 hektaril asuv piiriületuspunkt. Kui suurehitis valmib, siis annab see ka kohalikele töökohti juurde. Esialgsetel andmetel loob maksu- ja tolliamet 12, Eesti Raudtee 12-17, veterinaaria- ja toiduamet 9 ja Riigi Kinnisvara AS 30-40 uut töökohta. Võimalik, et taastub ka rahvusvaheline reisirongiliiklus, iseasi, kuidas on selleks valmis Venemaa pool. Muljetavaldav on ehitus tõepoolest, peab see ju laskma läbi 40 rongipaari ööpäevas.
<font size=”2″ face=”arial,helvetica,sans-serif”>Koidulast suundume edasi Värska poole. On ju sihiks Seto leelopäev. Enne jõuame aga supelda Värska järves ja jälgida tuletõrjevõistlusi. Tegelikult on tegu Lõuna-Eesti Päästekeskuse kutsemeisterlikkuse võistlustega ja meie juhtume nägema seda osa, kui osavamad autojuhid suurte masinatega vigursõitu teevad. Kui liikuma hakkame, liitub meie matkariviga vanem mees, kel lõõtspill seljas. Temagi on teel leelopäevale. Õrsava järve äärsele matkarajale keerame, et vaadata kindral Reegi maja. Kindral Reek oli 1918. aastal Eesti sõjaväe staabiülem ja osales paljudes vabadussõja lahingutes. Aastatel 1927-1928 oli ta Eesti Vabariigi kaitseminister ja alates 1939. aastast Jüri Uluotsa valitsuse sõjaminister. Ta oli ka Värskas 1926. aastal asunud Eesti Vabariigi Kaitseväe Petseri Põhjalaagri asutaja. Kindrali maja juures teeme väikese peatuse ja palume meie seltskonnaga liitunud lõõtsamehel veidi pilli mängida.
Leo Teppo võtab pilli ja mängib. Kusagilt kaugemalt kostab leelotamist. Usutavasti on see üks meie matka tipphetki.
Leelopäev on pika traditsiooniga üritus ja seekordne oli juba kaheteistkümnes. Seto leelo on kantud UNESCO vaimse kultuuripärandi nimekirja. Et tänavune aasta on ülemsootska ehk setode kuninga Peko maapealse asemiku poolt kosja ja pulma-aastaks kuulutatud, siis on ka leelopäeva teema sellega seonduv. Kõlavad kosja- ja pulmateemalised laulud ja pillilood. Leelopäev on mõnus pereüritus. Kohalikud kaupmehed pakuvad käsitööd, kõhutäidet ja keelekastet. Kohalik mõdu või ka koduõlu oli maitsev ja samas ka salalik. Koduköökide hõrgutised viivad keele alla.
Õhtuks viib tee meid Lämmijärve äärde Lüübnitsasse, et sealselt vaatetornist loodust imetleda. Venemaa on sealt lausa käega katsuda ja kiviga visata.
Räpinas teeme laululava juures väikese peatuse ja naudime siin suvelaagris oleva tantsustuudio kontserti. Juhtume just flamenko ajaks. See lisab tublisti energiat, et jõuda meie teise ööbimispaika Kopra tallu.
Kolmas päev on taas kergem, sihtpunktiks Põlva. Enne jõuame ära käia Eesti pikima jõe Võhandu ääres asuvate liivakivipaljandite juures ja nautida mõnusaid metsaradu.
Põlvas ootab aga mõnus õhtupoolik kohaliku järve ääres.
Tagasiteel on Tartus ühelt rongil teisele tormamine veidi kergem. Aga rongiliikluse korraldajate poole tahaks siinkohal küll näppu viibutada, sest see aeg, mis jääb saabuva ja väljuva rongi vahele, on imelühike ja Tartu raudteejaama tunneli rotiurg lihtsalt ei võimaldagi normaalselt liikuda. Pühapäeva õhtul on aga reisijaid väga palju…
Meie matk sattus väga kuumadele päevadele, kuid rattasõidul jahutab tuul ülihästi.
TIINA SÄÄLIK
