Pikale lauale poetab mõnigi möödaminnes kotikese või kausi õuntega (õunaaeg ju ikkagi!). Pisemad lapsed lippavad kilgates platsil ringi. Ilmajaamaga tundub külarahval justkui kokkulepe sõlmitud olevat, sest tuul ajab pilved Koimula kohalt eemale ja nagu hiljem näha, on vihmasadu just vahetult enne küla piiri otsa saanud. Pole ka ime, sest väikeses Koimula külas on täna suur päev. Seda, et ühes külakeses lipumasti rahvuslipp heisatakse, ei juhtu ju kaugeltki iga päev. Kui maavanem Aivar Kokk koos külavanem Aarne Neimanniga selle piduliku toiminguga lõpule on jõudnud, võib igaüks kinnitada, et on olnud tõepoolest oma küla ajalooliste hetkede tunnistajaks. Lisaks sellele pannakse lipuväljakule kasvama ka Kalevipoja tamm.
Poolteist aastat tagasi
Koimula küla on väike – elanikke vaid neljakümne ringis. Möödunud aasta jaanipäeval oli siinsel kiigeplatsil esimene ühine külarahva pidu. Õieti polnud enne seda ei kiike ega kiigeplatsigi. Oli vaid käestläinud ja võssakasvanud maatükk. Sellele küla jaoks rendile võetud ühe kunagise kodu maale hakati ühisel nõul peoplatsi rajama. Vahetult enne jaanipäeva asuti platsi korda tegema. Kiik sai viimase lihvi aga alles siis, kui esimesed peolised juba kohal olid. Kõik oli oma küla rahva kätetöö. Seda, et nii kiiresti ja ühel meelel tegutsema asutakse, ei osanud samal kevadel külavanemaks valitud Tori talu peremees Aarne Neimann lootagi. Hiljem meisterdas Mati Linno suure ilusa puust tähise “Koimula kiigeplats”, mis maantee äärde üles pandi. Teisele poole külavaheteed Tori talu maadele tehti palliplats. Seal on tänaseks juba esimesed Torma valla külade vahelised võrkpallivõistlusedki ära peetud. Küllap sellepärast, et harjutamisvõimalused käe-jala juures, osutus Koimula küla võistkond sellel võistlusel ka kõige tugevamaks.
Lipuplats, kus nüüdsest lehvimas sini-must-valge, on kunagisele majaasemele valminud aga tänavu. Nii võidaksegi seekordset külapäeva esimest korda pidada kaugele paistva rahvuslipu all.
Naaberküla Vaiatu klubijuhataja Aili Oja on tähtsaks päevaks aidanud kokku panna südamliku kava kodust, etteastujad on aga peale tema suuremalt jaolt Koimula küla noored ja vanad. Kui siis Aili lugude ja laulude lõpus loeb: “Veel on Eestis ilusaid ööbikusalusid, tähendab, tagasi tulla ei ole veel hilja…,” tundub, nagu oleks need read Koimulale kirjutatudki ning et tõepoolest “kodus on soojuski soojem”.
Oma ja ehtne
Kodukülas on kõik tuttav, iga puu ja kivigi, inimestest kõnelemata. Tarvitseb vaid koduuksest välja astuda ja oledki omade keskel. Külavanem Aarne, kelle kodu peoplatsilt kätte paistab, kutsub kokkutulnud külakaaslasi peost rõõmu tundma, tänab kõiki, kes ühistes tegemistes kaasa löönud ning tuletab meelde, et järgmisel aastal saab küla 600 aastat vanaks. “Et meie väikesest külast on Torma kooli minemas üksteist ja lasteaeda kolm last, see näitab küla elujõudu,” on tal põhjust heameelega tunnistada ning ta leiab, et viiekümne aasta pärast võivad ehk just nemad rääkida noorematele põlvedele, mis siin külas täna tehakse.
Üks noorematest peolistest ongi külavanema enda pisitütar Kaisa, keda ema Reet vankris peopaigale sõidutab. Kaisal on peoplatsil eriti palju tuttavaid nägusid – vanaemad, vanaisad, kaks suurt venda Janno ja Tanel, onulapsed ja teisedki.
Kaisa isa Aarne on pigem tõsine ja tagasihoidlik mees. Tegutseb rohkem tasa ja targu. Suuri sõnu ta ei tee ja pole vajagi. Teda teatakse ja tuntakse niigi. Tema kirjutab ka raha taotlemiseks projekte, annab märku, kui töökäsi abiks vaja.
“Polegi lugu, et oleks ujulad, basseinid või suured uhked kultuurimajad. Piisab pisikesest oma kodusest peoplatsist, kus vahel aega maha võtta saaks. Ning kusagilt kõrgelt ja kaugelt ei pea keegi tähtis isik näitama, mida ja kuidas teha vaja on. Kõige parem on ikka see, mis iseendi südamesoovist ja heast tahtest tehtud. Ega meil Eestis ainult Tallinn ilus ole, ka väikestes maakohtades on ilusaid paiku,” ütleb Koimula rahva peopäevale tulnud Torma vallavanem Riina Kull. “Hoidke üksteist, aidake, kui kellelgi on raske. Tundke rõõmu koostegemistest,” soovib ta.
Abivalmis rahvas
“Siin külas on abivalmis rahvas. Kui ikka mingi suurem töö käsil on, tullakse üksteisele appi. Pole eriliselt vaja paludagi,” tõdeb oma esinemisjärge ootav Mati Linno. Tema, kelle laulu järele rahvas juba päris palju aastaid erinevates kohtades tantsinud, laulab Koimulas eriti hea meelega, kuigi päris alaliselt ja aasta ringi ta siin just ei ela.
Siis aga ongi Mati aeg ette astuda, mis tähendab, et tantsuks hakkab mängima kohalik bänd ehk Koimula Kutid. Niisugune nimi tekkis mullu esimesel ühisel külapeol justkui iseenesest, kui mehed proovisid külarahvale tantsuks mõne loo teha. Peale Mati oli varasemaid kogemusi erinevates koosseisudes esinemistest ka Kalle Terepil ja Aavo Külmal. Niin see küla oma tantsuansambel tekkiski. Täna on kohal kaks kolmandikku Koimula Kuttidest. Aavo Külm peab töökohustuste tõttu mujal olema. See-eest toetab kahte “kutti” Aili Oja.
“Järgmisena peaks küll külakoja ehitamise ette võtma, siis oleks Matil, kus laulda,” leiavad memmed.
Peoliste hulgas on ka sellel paigal asunud Veltuse talu kunagised peretütred Koidu Roomet ja Silvia Veinberg, keda elu on siit omal ajal mujale viinud. “Küll on hea näha, et siin nüüd ilus peopaik on. Meie jõud poleks siit üle käinud,” tunnistavad mõlemad rõõmuga.
VAIKE KÄOSAAR
