Mille kasvamine valitsuskriisiks või millekski hullemaks sõltub suuresti poliitikute võimest olukorda kainelt hinnates jagada rahvale arusaadavaid selgitusi.
Täpselt samuti nagu 25 aastat tagasi, lükkas üks Kadriorus toimunud vutimats ja kontsert kivid veerema. Kui KesKus-i peatoimetaja Juku-Kalle Raidi eestvõttel ilmusid välja punasärgid kirjaga ?kommarid ahju?, oli tikk heintesse visatud. Õigustatult solvuti ja vihastati, aga tunti ka heameelt või parastati.
Jah, tekst särgil oli räige, kuid ometi tuleb seda vaadata nii ürituse kui Juku-Kalle senise tegevuse kontekstis, mitte ajada jura mingist tapmisähvardusest. Muidugi on poliitikutele tähelepanu koondamine särgile kasulik, et oma pattudelt pilk eemale pühkida, ent nii lihtsalt see ei käi.
Kas on vaja uut ?40 kirja??
Ka meedia ei läinud õnge: ?Eesti probleem pole praegu mitte särk. Eesti probleem on see, et ühele õnnetule maikale on riigijuhid mõne päevaga ammendava hinnangu andnud, aga valitsuse liikme ja endise pangajuhi valgustkartvate tehingute asjus on neil juba kuu aega suu vett täis,? kirjutas Kalle Muuli Postimehes.
Eesti Päevaleht keskendus samuti Jõerüüdi hingevaluga kirjutatud kirja olulisemale osale, milles kaitseminister ei suuda leppida ?Eesti poliitika- ja ärimaailma huvide sõlmeminekuga?, samas lootes, et ?Eesti poliitikast kaob viha, labasus ja matslus?.
Riskides sattuda solvatute viha alla, pean tõdema, et kaks sotsiaalselt tundlikku natuuri (mõlemil ju nii luuletaja- kui ajakirjanikukogemus), Jaak Jõerüüt ja Juku-Kalle Raid, ajasid seekord ühte ja sama asja. Erinevate vahenditega, noorem nihestatult ja skandaalselt popkultuuri võtmes, vanem küpsenult filosoofilisemas laadis. Aga valutades südant, mitte jäädes ükskõikseks kõrvaltvaatajaks.
Nii nagu ajendasid rahutused 25 aastat tagasi ?40 kirja?, tuli nüüd Jõerüüdi kiri ning ehk ei jää see hüüdjaks hääleks kõrbes. On ju loomeinimesed nüüdki tihti oma muret väljendanud, ent sedavõrd suure avaliku tähelepanu tõmbas Jõerüüdi kiri paraku ikkagi seetõttu, et kirjanikust oli vahepeal saanud tunnustatud diplomaat, kaitseminister ja ühe võimupartei liige.
Kas on vaja uut ?40 kirja?, et midagi muutuma hakkaks? Kas see aitab? Kui ei, siis mis aitab? Need küsimused jäävad täna õhku rippuma. Jama on ju piisavalt.
Nii Juku-Kalle protest kui Jaagu kiri on mõlemad millegi tagajärjed, just nimelt tagajärjed, mitte põhjused. Aga ilma põhjusteni (mida omakeskis kirudes lahkame) jõudmata pole taolisi tagajärgi võimalik vältida. Üllatuma paneb pigem see, et poliitikud on Jõerüüdi kirja üle üllatunud.
Kohalik elu jäägu puutumata
Vaatamata neile sügistormidele sisemerel, minnakse loodetavasti ikkagi valima. Nende skandaalide halb külg kohalikule tasandile mõeldes on see, et jälle kisub miski tähelepanu konkreetsetelt asjadelt kõrvale.
Kuid kõige kiuste mõjub tervistavalt, et midagi on jälle tasapisi hargnema hakanud, ühiskond liigub taas sammukese puhastumise raskel retkel edasi. Kui asju, mis haiget teevad, lahti ei räägita, prahvatabki vimm ükskord salaja, nagu ühe teise poeedist ministri legendaarsetes laulusõnades.
Igatahes ärgem hakakem nüüd jälle leelotama, et see poliitika ongi üks räpane värk ja nii edasi. Ei ole. Poliitika on täpselt selline, nagu meie seda teeme. Igaüks oma vahenditega.
JÜRI LEESMENT, ajakirjanik
