Nädal algas esmaspäeval sügise sünnipäevaks välja kuulutatud laadaga, kus kaubeldi kõikvõimalike sügisandide ning neist valmistatud toitude ja esemetega. Teisipäeval pandi välja sügisandidest meisterdatud esemete näitus.
Elevust kogu päevaks
Laadamüük ja ostmine käis kolmel suurel vahetunnil koolimaja kõikide korruste koridorides. Kaubaks läksid nii tammetõrudest ja kastanimunadest ehted, värvitud kividest lepatriinud, värvilistest lehtedest tehtud roosid, mis nägid välja nagu pärisroosid, kui ka õunakoogid, porganditest ja õuntest kõnelemata. “Laat oli meil tõepoolest vägev,” kinnitas algklasside huvijuht Mariin Sirk. Igatahes ühtviisi põnevil olid olnud nii ostjad kui ka müüjad. Kõvemad “ärimehed” olid küsinud koguni luba oma kauba reklaamimiseks, mida neil ka teha lubati. Tundus, et asi mõjus, sest neile kaupadele tekkis kohe ka ostjatest järjekord. “Eks hiljem võttis iga kaupleja kokku, kui palju investeeris, palju tagasi sai, kas müüs kasude või kahjudega. Parimat kaupmeest me seekord veel välja ei selgitanud, aga võib-olla tulevikus tuleb seda teha,” leidis huvijuht.
Idee on kõige tähtsam
Sügisnäituse jaoks varuvad lapsed enamasti juba kodudes aiasaagi koristamise ajal huvitavamad ?nunnud? välja või hoiavad looduses käies rohkem silmad lahti, teades, et näitus tuleb koolis sügise sünnipäevaks niikuinii.
Praegu võibki koolimaja fuajees näha kõikvõimalikke kompositsioone ning suuremaid ja väiksemaid lõbusaid tegelasi, valmistatud ikka kõigest sellest, mida sügisel aiast, metsast ja põllult leida. Nädal varem kuulutati näitus klassides välja ning oodatud olid eelkõige just “nunnud? ja sügisandidest tehtud skulptuurid.
Et kõigest kättesaadavast võib lihtsate võtetega teha midagi väga põnevat, kui vaid head tahet ja nutikust jätkub, selles võib näitust vaadates taas veenduda ning ideid saab siit ilmselt samuti Mõnele eksponaadile on valmistaja leidnud ka õige tabava ja naljaka nime. Nii on näiteks IV klassi poiss Sten Tomson nimetanud oma töö “Õuduskaalikaks”. Veidra habemiku kujutamiseks on vaja läinud vaid kaalikat ja pisut tammetõrusid. Elen Einmanni kõrvitsast “Moosivaras” on tõepoolest väga moosivarga moodi, Martin Laanemäe on leidnud kaks läbipõimunud porgandit, lisanud mõned sädelevad nööpnõelapead ja saanud niiviisi “Kaks ussi kallistamas? jne. Kristjan Simo kõrvitsast auto on nagu päris, isegi vitsast antenn küljes. Kaspar Kallasmaa “Noa laeval? on isegi reisijaid näha, Ketter Kolli “Kirju sügis” tekitab lõbusat elevust, Anne Mari Kolleri kompositsioon on justkui tükike metsa, Sander ja Sandra Saar on meisterdanud terve hulga pisikesi loomakesi jne. Huvitavat on veel ja veel. Et enamik näitusekraamist kipub aga närtsima, siis tuleb mõne päeva pärast meistritel oma tööd ära viia. Selleks ajaks jõutakse parimatest parimad välja selgitada, kellele näituse lõppedes auhinnad antakse.
VAIKE KÄOSAAR
