Inimesele on üldiselt loomuomane hädasolijale appi minna. Isegi siis, kui kitsikusse sattunu võhivõõras on.
Ikka oleme me pigem aitajad kui abitud ja ikka on meil lihtsam anda kui võtta. Ja kui see instinkt polegi alati eelkõige abivalmidusest ja lahkusest tingitud, vaid pigem soovist teisest tugevam ja tragim olla, on see igal juhul kiiduväärt omadus, mis elu edasi viib.
Aga kui abi, nõu või lihtsalt ärakuulamist vajab sõber, siis on loomulik, et me teeme kõik, et talle tõepoolest toeks olla.
“Räägi inimesega” on tore lendlause, mis küll tegelikult reklaamiklipist inspiratsiooni saanud, kuid kindla peale mitmes mõttes omal kohal on. Oleme ju kõik elus sadu kordi kogenud, et maailm on väike, Eesti loomulikult veel väiksem. Kui komistad mõne enda jaoks enneolematu probleemi otsa koduses maja- või aiapidamises, ei käi jõud ega mõistus üle olmetehnikast või sigineb mõni kummaline tervisehäda, siis ikka leidub keegi, kes tunneb kedagi… kes omakorda teab, kuidas antud hetkel kõige targem toimida on.
Kui mure sõbrale usaldad, saab juba selle jagamisest kergem. Ajal, mil keegi päris täpselt ei tea, millise lehekülje meie elus pöörab mõne asutuse pankrot ja mis võib olla just see kivike, mis laviini vallandades meie turvalise igapäevarutiini rajalt maha lükkab, on ütlemata hea mõelda, et kusagil on inimene, kes ära kuulab ja ehk aidatagi saab. Sest on ju avalik saladus, et nii väikeses riigis kui meie oma liigub teave vabast töökohastki sõprade-tuttavate kaudu märksa ladusamalt kui külmalt klantsivate tähtsate asutuste ukselävedel tammudes.
Täna on sõbrapäev ja on kombeks saanud, et lilleõie, kommikarbi või kaardiga üksteisele meenutame: me oleme sõbrad, me võime rõõmu jagada, aga oleme kuuldekaugusel ka hädas.
14. veebruar 2009
