On kaks tähtpäeva aastas, mida põhjamaised rahvad kunagi tähistamata ei jäta. Need on jõulud ja jaanipäev. Küllap sellepärast, et mõlemad on seotud pöördelise ajaga looduses.
Kiire elutempo on sünnitanud lendlause, et kui jaanipäev läbi, on jõulud kohe ukse ees. Siiski ootame aasta valgeimat ja soojemat aega pikisilmi ja ega see nii väga kiiresti kätte ei jõuagi.
Aga kui kord tuleb igatsetud päevasoe pääsukesega ja öösoe ööbikuga, elavneme kõik. Valmistume suureks peoks — jaaniööks, mil noored inimesed sõnajalaõit otsivad, küpsemad aga hubast lõkke ääres istumist naudivad.
Jaanipäeva paiku saab lindudel esimene kurnatäis pojukesi nii tugevaks, et lennuharjutusi alustada. Sestap peame meie, looduse kroonid, praegu mõnel pool kikivarvul ja langetatud päi ringi hiilima, et oma lapsi elu hinnaga kaitsvalt linnuemalt mitte kere peale saada.
Pereheitmine on käsil ka koolides, kus lõpuks ometi eksamitega ühele poole saadud. Noori inimesi, kes igal suvehakul ühes koolis koos küpsustunnistuse saavad, nimetame ju ka lennuks. Sest kuigi nad ise seda ehk veel praegu kuigi tõsiselt ei võta, on neilgi praegu tõeline pesast lendamise aeg.
Kui saavad mööda lõpupeod ja jaanitulestki vaid tuhahunnik jääb, tõdevad värsked gümnaasiumilõpetanud, et märkamatult on saabunud suvi — aeg loota, suuta ja otsustada, mis saab edasi. Täna kell 2.59 algas suvi.
21. juuni 2008
