1941. aasta sõjasündmustest mäletan oma koduküla Koogi vallutamist sakslaste poolt 24. juuli pärastlõunal. Olin siis viie aastane ja koos õega küll vanaema poole Murru metsakülla sõja ja küüditamise eest peitu viidud, kuid juhtusime just sakslaste tuleku ajal kodus olema.
Nad tulid Puurmani poolt ja nende kahurid tulistasid taganevate venelaste autokolonni viimase masina puruks. Kolm pääsenud autojuhti, kes olid eestlased, jooksid läbi Laeva jõe meile ja elasid paar nädalat meie pool. Isa joonistas neile võipakkimise paberile kaardilt koopia ja selle järgi hakkasid nad oma kodukanti Peipsi äärde tagasi minema.
Venelastest sõjaväelased olid aga teiselt poolt jõge Kirsi talust küsinud, kaugel Moskva on ja kuhupoole jääb. Neilegi oli suund kätte näidatud.
Üks Peipsi kandist pärit mees elas aga meie saunas terve Saksa aja, ei julgenud kodukanti tagasi minna. Tema nimi oli Vassili Kulakov ja tema nimesilt on meil siiani sauna uksel. Ta parkis loomanahku ja käis külades pottsepatööd tegemas.
Kui venelased tagasi tulid, siis hakkas ta meile esimeseks uusmaasaajaks. Aga ei õnnestunud tal see talupidamine. Üks lesknaine, kellel Vassili ahju parandamas oli käinud, meelitas ta enda poole elama. Ja tal tuli meilt ära võetud lehm ja lüpsinõu anda edasi järgmisele meie uusmaasaajale, valla miilitsavolinikule.
Mäletan, et saksa ajal oli meie talus lühikest aega tööl ukrainlasest sõjavang. Kui ta meile toodi, oli ta nii nõrk, et jooksin ta kord kogemata pikali. Aga ema andis talle korralikult süüa ja kui Vasjat ära viidi, siis ta nuttis, ei tahtnud minna.
Talu lastepere suureneb
1944. aasta 5. veebruaril sundevakueeriti Vaivara vallast lahingute jalust mu onu ja tädi pered. 7. veebruaril jõudsid nad meie Liivaku tallu (tollal Saadjärve vald). Nüüd läks meil, lastel, elu lõbusaks. Mina olin kaheksa-aastane, õde kuueaastane, tädilastest Vaike üheksa- ja Lembit viieaastane, onutütar nelja-aastane. Mängisime iga päev koos nii toas kui õues.
Suveks läks tädi pere Voldi külla Raua tallu, kuhu meilt oli seitse kilomeetrit. Pärast sõda pöördusid nad Vaivarasse tagasi, onu perel aga põles metsnikumaja maha ja nad läksid sügise poole Torisse elama. Onust sai Tõrvaaugu metsaülem, pensionieas metsaülem-revident Eesti
Ilus suvi hakkas aga läbi saama. 25. augustil tulid Vene väed Tartu vallutamise järel ka Kärevere terveks jäänud silla kaudu Emajõest üle ja hargnesid nii Laeva kui ka Õvi-Kärkna-Voldi suunas. Voldi külas oli neid nähtud meile kõige lähemal Joora talus, meilt kolm kilomeetrit.
Ühel päeval anti ka meile käsk kuue tunni jooksul evakueeruda, sest algab lahingutegevus. Lahkusime hobuvankritel koos naabritädi ja tema umbes aastavanuse tütrega Puurmani suunas. Ausis ületasime Pedja jõe ja sealt pöörasime metsatallu, mis oli naabritädi sünnikodu. Olime seal mitu päeva. Mina olin loorehal oma jalale haiget teinud ja ei saanud õieti kõndida, jalg valutas ka. Väike Tiiu mängis seal üksinda põrandal ja tema ema lohutas mind, et Tiiust saab suurest peast mulle pruut.
Olin siis kaheksa aastane ega osanud sellest pakkumisest midagi arvata. Aga siis märkasin, et Tiiul on püksid märjad ja ta tihkus nutta. Otsisin siis longates naabritädi üles ja teatasin, et sellist pruuti ma küll ei taha. Tema naeris selle peale tublisti.
Puurmani lossi operatsioonile
Järgmisel päeval hakkas mu jalg eriti hullusti valutama. Isa pani hobuse vankri ette ja viis mind Puurmani lossi, kus oli sakslaste sõjaväehaigla. Mäletan, et alevi vahel oli üks teelõik munakividest laotud, seal põrus mu jalg eriti valusasti.
Haiglas pandi mind selili lõikuslauale, anti narkoosi ja kästi numbreid lugeda. Kõrvallaual lamanud haavatud sõdur naeratas mulle julgustavalt, endal käsi verine.
Kui ärkasin, oli valu möödas, haaval tampoonid sees ja jalg seotud. Isa arveldas kirurgiga ilmselt kas peki või võiga ja nüüd sõitsime koos ema ja õega Koogile tagasi. Selgus, et soomepoisid ja Saksa väeosad olid 28. augustil venelased üle Kärevere silla tagasi löönud.
Kolme järgnenud nädala jooksul paigutasid sakslased meie rukkipõllule 4-5 õhutõrjekahurit, ümbritsesid need neljakandilise valliga ja maskeerisid rukkivihkudega. Paar autot oli õues puude alla peidetud. Ohvitserid mängisid maja taga heki varjus kaarte. Laua peal oli sõduritekk, pinkidel samuti ja ka madalal taburetil, kuhu läikivates säärikutes jalad toetati.
Paar korda nägin ka lennukite õhulahingut, kus keegi pihta ei saanud.
Et meiereis enam piima vastu ei võetud, andis ema sakslastele piima ja mune. Nad andsid meile vastu kuus musta kana ja ratsahobuse. Hiljem võeti see hobune meilt ära, sest tal oli Saksa sõjaväe tempel taguotsa peale kõrvetatud. Hobune anti hobulaenutuspunkti ja üks purjus ülemus ajas ta hiljem surnuks.
Sõja jalust kaugele
19. septembri hommikul tuli jälle käsu korras kodunt lahkuda. Meie ema, isa ja õega, vanaema õelapsed Virve ja Salme kahe hobuvankriga, Väljaotsa naabrid Kalju ja August Arand ühe vankriga sõitsime üle Koogi silla, mis pidi kohe-kohe õhku lastama.
Viruvälja teeotsas märkasime kolme sakslase hauda. Neile olid pandud kasepuust ristid, mille otsas kiivrid. Nägime kaevikuid ja kuulipildujat, mille taga mees valves seisis. Kui olime jõudnud 10 kilomeetri kaugusele Tõrvesse, kuulsime, kui Koogi betoonsild õhku lasti.
Puurmanis ühinesime teiste põgenikega. Öösel läbisime Põltsamaa, kuid meie, lapsed, muidugi magasime sel ajal.
Hommikul tõstis isa vankrist maha jänesepoja, kelle õde oli kaasa võtnud, kuid öösel ära maganud. Kogu aeg oli kiire, sest kardeti, et sillad lastakse õhku.
Jõudime Torisse, kust jäi Pärnuni umbes 20 kilomeetrit, kuid silda enam jõel polnud.
Meile jõudis järele Eesti väeosa jalgratastel, viimasel mehel sini-must-valge lipp pakiraami küljes. Isa andis kahele mehele oma erariided selga, nemad andsid mulle pilotkad. Sugulane Salme ja üks teine tüdruk aitasid kusagil seitse sõdurit paadiga üle jõe.
Kui hakkasime tagasi tulema, peitsid isa ja Kalju Arand oma vintpüssid ühe laudpõrandaga küüni trepi alla. Rinne oli meist märkamatult möödunud.
Onu, kes oli Toris metsnik, tahtis, et jääksime tema juurde elama, kuid isa ei võtnud teda kuulda. Küllap ta pärast seda kahetses.
Tagasiteel ületasime ajutisi sildu, mida sakslastest sõjavangid venelaste valve all remontisid. Teede ääres nägime hukkunud inimesi. Ausilt Koogi poole oli tankimiini plahvatusest jäänud hobuvankrist alles ainult üks ratas. Siin olid 29. septembril hukkunud Karl Orav (50 a), Raul Tael (17 a) ja Eduard Liivamägi (14 a). Rahvas rääkis, et nad olid mere äärest tagasiteel Ausil tee äärest tankimiini vankri peale tõstnud….!
Orav oli pärit Sepa külast, noormehed Voldist.
Lahing koduõuel
Lahing Koogi küla pärast oli 19. septembril kestnud terve päeva. Alles õhtupimeduses olid 37. politseipataljoni mehed taganenud üle Pedja jõe.
Küla kaitsel langes teadaolevalt viis meest. Üks neist on maetud Koogi-Laeva tee äärde 1. kilomeetritulba juurde, kolm Soo talu õue lähedusse ja üks Saarevälja talu maadele.
Koju jäänud vanaisa, vanaema õde ja veel üks sugulane olid lahingu ajal õuelt talli varju vedanud haavatud venelase. Kui ta ära viidi, jäi temast maha verine sinel.
Meie taluhooned jäid terveks, ainult üks heinakuhi oli põlenud. Külas purustusi ei olnud, aga mõnest talust võtsid venelased hobuseid kaasa.
Repressioonid ei jäänud tulemata
Minu ema vend ja minu ristiisa August Mölder sai Pärnust 23. septembril laevale. See oli väljunud pooltühjalt ja jõudnud Danzigi sadamasse. Aga 1945. aasta mais sattus August venelaste kätte vangi ja olevat maetud Petšora jõe kaldale Vorkuta lähistel.
Minu isa arreteeriti oma sünnipäeval, 27. novembril 1944. Verine sinel, mis vene sõdurist maha jäi, kästi ka kaasa võtta.
Tallinnast Patarei vanglast viis tee peagi Dudinka-Norilskisse tööstuslinna rajama. Isa suri 22. aprillil 1947 ja on maetud sinna kusagile igikeltsa sisse.
Minu teine ristiisa Elmar Vardja oli saanud Võru kandis 1944. aasta suvelahingutes autasuks raudristi. Tema jäljed kadusid Porkuni vennatapulahingusse, kui ei halastatud haavatutele ega vangidele.
Minule õe ja emaga tuldi järele 1949. aasta 25. märtsi keskhommikul. Olime tunnistatud natsionalistideks ja määratud väljasaatmisele Ignatjevka külla Novosibirski oblastis. Tagasi koju saime kaheksa aasta pärast.
28. märtsil 1957 tulin Tabivere külanõukogust end sisse registreerimast. Oli teine päev Eestimaal. Vastu tuli naabritädi Tiiuga, kes oli suureks sirgunud.
Tiiuga saime igal suvel koolivaheajal Koogil kokku. Ta oli tollase elu ja valitsemissüsteemi suhtes väga kriitiline. Aga ma ei tea, kas tema meie riigi iseseisvumist nägi.
Koduloo- ja ajaloohuviline Jaan Peetsalu on pärit Tabivere vallast Koogi külast, oli 1940. aasta võimuvahetuse aegu ja sõja puhkedes väike poiss. Praegu, pensionipõlves, elab Jaan Peetsalu Tartumaal Ülenurmes. On kirja pannud sadu lehekülgi mälestusi ja ajaloosündmusi, enamiku materjalist on ta andnud Eesti Rahva Muuseumi ja Eesti Kirjandusmuuseumi.
Seegi lugu on koopia ühest kirjandusmuuseumi antud tekstist.
i
JAAN PEETSALU
