Vooremaa käis nädalapäevad tagasi Virumaal Ulvi metsas paikneva sõjaväepataljoni staabis ja Avinurme külje all asuvas sidumispunktis vaatamas, kuidas kulgeb kaitseväe õppus Kevadtorm.
Staabiveebel Margus Isotamme käsutuses toimetas metsastaabi ümber 20 –30 inimest, metsa all on Kevadtormil lahingut pidamas oli aga kuuldavasti ligi 3000 meest.
“Et õiget pilti ette saada, peate tulema siia, aga pildistada sees ei tohi,” kutsus staabiveebel Isotamm ajakirjanikud suurde sõjamasinasse, kuhu jooksis kokku kogu info. Poisid istusid ekraanide ees, klapid peas, ja joonistasid midagi kaardile. Punaseid ja siniseid täpikesi. Sinised olime muidugi meie ja punased tähendasid loomulikult vaenlast.
“Kogu see info tuleb teelt, mida mööda te siia sõitsite,” selgitas staabiveebel Isotamm. Olime märganud maanteel küll üksjagu rohelisi mehikesi, nüüd saime teada, et tavalised rohelised mehikesed on maaväe ajateenijad ehk sõdurpoisid, kollaste lintidega varustatud rohelised mehikesed aga elukutselised Scoutspataljoni mehed, kes kehastasid vastast, et sõdurid harjutada saaksid. Siniste lindikestega liikusid neutraalsed tegelased, nende lintidega olid varustatud ka meie saatjad, sest ega omapäi poleks tsiviilisikuid üksuse paiknemisalale lastud.
Valmis juhtimist üle võtma
“Lahing algas paar tundi tagasi, aga esimesed signaalid saime juba öösel. Vastane tungib peale ja meie oleme positsioonidel,” selgitas staabiveebel Isotamm. Asi kaardil kiskus aina punasemaks, sest vaenlane üritas igalt poolt torkida.
“Meie poisid siin jälgivad ja ennetavad, nad on luurajad, mitte rindemehed,” kirjeldas Isotamm.
“Kodumaakaitsjad saavad plaanipäraselt hakkama, nad on graafikus. Esialgu on ainult üks haavatu, kuid aktiivne lahing pole veel alanud, esialgu on olnud ainult kompivad kontaktid.”
Staap metsas oli lahingutegevuse aju. Pataljoniülem teise samasuguse masinaga asus kuskil maastikul, kus käis samasugune tegevus. “Nemad juhivad sealt lahingut, meie kõrvalt jälgime ja oleme valmis vajadusel kohe juhtimist üle võtma,” selgitas staabiveebel Isotamm.
Teine suur sõiduk, kus pidi käima operatsioonide planeerimine, oli hetkel tühi. Samas asus ka telk, kus parajasti lõunat söödi. Läksime sõdureid otsima, lootes leida mõne tuttava Jõgevamaa poisi.
“Kui on õhtu ja sõdurid magama lähevad, siis on telgis juttu kui palju, aga kui ajakirjanikud kohal, siis ei tule enam piiksugi, inimesed on tagasihoidlikud,” hoiatas staabiveebel Isotamm, kes ise on seni viis Kevadtormi kaasa teinud, kuid pole varem pataljonistaabis olnud.
“Olin varem brigaadistaabis. Enne planeerisin asju ise, nüüd näen, kuidas allpool töö käib. Siin on natuke teistmoodi,” rääkis Isotamm, kes on sõjaväelane olnud kokku 16 aastat. Aasta ringi töötab ta Võrus Kuperjanovi pataljoni staabis, planeerib väljaõpet ja koordineerib – teeb paberitööd.
Kuperjanovi poisid Ulvi metsas
Poisid, keda Ulvi metsas kohtasime, kinnitasid, et nad on kõik juba kolm nädalat kohalikud Ulvi kandi poisid.
“Täna on läinud märjalt, oleme juba palju ajakirjanikega rääkinud. „Sõda” meieni veel jõudnud ei ole. Paikneme siin ja käisime vaatamas uut kohta, kuhu siis, kui „sõda” meieni jõuab, saaks ümber hüpata. See on viivituslahing, kus kurnatakse vastast. Meie oleme jalaväepataljoni staabikompanii. Meie ülesanne on julgestada pataljoni staabi tööd ja hoolitseda, et side oleks olemas ja juhtimine tagatud. Eespool rindel on jalaväekompanii, suurtükikompanii, miinipildujapatarei — nemad on otseselt sõjategevusega seotud. Meil on vähe muid ülesanded, aga kui mõni vaenlase luuraja peaks siia sattuma, siis meil on ka ringkaitse väljas, et hoida vastast eemale, kuni saab kedagi appi või saame ise ära minna,” selgitasid noored sirged sõdurid.
“Kuid kui juba siin peaks sõdima hakkama, siis oleks see väga suur jama, siis oleme kuskil midagi maha maganud. Meie ei tohiks vastasega üldse kontakti sattuda. Võite end siin täiesti turvaliselt tunda. Meil võivad olla kokkupuuted vaid vastase luurega. Kui meil tekib kontakt vastase jalaväega, siis lõpeb sõda meie jaoks kiiresti,” lisas staabiveebel Isotamm selgituseks.
Aspirandid Märt Vahtramäe ja Madis Leps ei kohku ka küsimuse ees, kas nad oleksid ka päriselt valmis sõtta minema ja vaenlase maha lööma.
“On ju kaks valikut, kas tema või mina. Selle jaoks me siin ju harjutame, et sõjas ellu jääda. Kui tuleb minna, siis tuleb minna. Meil, kes oleme varem harjutanud, on siis suurem võimalus ellu jääda kui neil, kes pole sõjaväes käinud. Kui sõda tuleb, siis värvatakse ju kõik. Meil on aga teadmised olemas ja me ehk oskaksime ka ennast hoida, äkki elaks ka sõja üle,” räägivad äsja koolipingist tulnud selge silmavaatega poisid. Niisuguseid ei tahaks küll lahingusse saata, kuid nagu ajalugu seni on näidanud, on just nendesugused vajadusel kodu kaitseks lahingusse läinudki.
“Meie oleme aastaringi sama süsteemi harjutanud, ega siin enam üllatusi ei tule, põhiülesanne on samaks jäänud, julgestada ja tagada staabi töö. See, et me siin väga ei pauguta ja sõda ei tee, ei tulnud meist kellelegi suure üllatusena, me oleme tagalas ja lahingkontaktist eemal,” rääkisid noormehed. Kas keegi neist ka elukutseliseks sõjaväelaseks tahaks hakata, ei osatud kindlalt öelda.
“Eks nii mõnelgi käivad ka need mõtted peast läbi, aga midagi kindlat ei oska öelda. Ma isegi ei tea päris täpselt, mida edasi teen,” tunnistas Vahtramäe.
Sidumispunktis magas haavatu
Edasi siirdusime Avinurme külje all asuvasse sidumispunkti, mis oli toodud võitlejatele ja allüksustele hästi lähedale, et saaks võimalikult kiiresti haavatutele abi anda.
“Hetkel käib viivituslahing, oleme valmis haavatute vastuvõtuks,” selgitas meditsiiniõe haridusega leitnant Jana Rätte, kes 15 aastat tagasi juhuse tahtel kaitseväkke sattus, kus talle meeldima hakkas.
Leitnant Rätte rääkis, et kevadtormil on kaks sidumispunkti, millest kumbki suudaks päeva jooksul abistada pooltsada haavatut.
“Anname abi, seome, paneme tilguti, lahastame. Meil on valuvaigistid, hapnik. Tegeleme põetamisega. Esimene ruum mahutab korraga kuus haavatut ja esmajärjekorras tuuakse sisse need, kes vajavad kõige kiiremas korras abi. Teised jäävad ukse taha, ootama oma järjekorda,” selgitas leitnant Rätte, kes oli sel hetkel telgis ainuke meditsiinitöötaja, kuid muidu on seal tööl üks arst, kolm vanemparameedikut ja kolm õde.
Opitoast leidsime ka ühe haavatu, kellel oli lahingus sõrm otsast ära tulnud, mängult muidugi. “Ta ootab edasisaatmist kõrgemasse etappi, me andsime talle valuvaigistit ja ta magab praegu, meil pole võimalik temaga midagi rohkem edasi teha,” selgitas leitnant Rätte. Siin tehakse vaid väiksemaid kirurgilisi operatsioone, mis ei vaja narkoosi.
“Kõik eluks vajalikud asjad on siin olemas, võime pikemaks ajaks metsa tulla ja abi anda,” rääkis leitnant Rätte. Ta pole välismissioonidel käinud, sest pole tahtnud oma lapse juurest ära minna.
