Luua Metsanduskooli õppejõu Aino Mölderi sulest on ilmunud raamat “Vanade pargipuude hooldamine”. Raamat on mõeldud arboristiõppuritele, aga ka teistele metsanduskooli õpilastele ja täiendõppes osalejatele. Vanade pargipuude hooldamise raamatu väljaandmiseks sai kool raha DEVEPARKI ehk ajalooliste parkide säästliku haldamise ja arendamise projektist.
Pildid tegid Aino Mölder ja Veiko Belials. “Püüdsime võimalikult palju originaalfotosid kasutada, vältimaks mitukümmend aastat vanu pilte ja illustratsioone,” ütleb
Mölder, kelle sõnul on puude majandamisel turvalisus väga oluline — nii puude endi kui ka inimeste jaoks. “Puud jäävad nõrgaks sageli sellepärast, et neil on pime ehk puudegrupid on liiga tihedad. Kui valgust on vähe, jääb puutüvi peenikeseks ja pürib kõrgustesse, et valgust saada; samal ajal aga kuivavad alumised oksad. Mis on siis etem, kas üks hea puu või kümme viletsat, mis hakkavad üksteisele peale kukkuma ja oksi murdma? Kui puu on halvas seisukorras, siis tekitab ta endale ja naaberpuudele kahju, viies langedes ka nende oksi kaasa. Kui murdunud oksast jääb tüve külge tüügas, siis saab sellest sissepääs mädanikutekitajatele.”
Aino Mölder rõhutab oma raamatus, et park on inimese ehitatud tehiskeskkond, mitte looduskeskkond. Sellepärast ka vajadus sekkuda.
Veel tutvustab Mölder oma raamatus puusõbralikke töövõtteid pargipuude hooldamisel, toob välja vanade puude hoolduse eripära ning õpetab puu võra vähendama ja õõnsaid puid majandama. Lisaks selgub lugejale ka noorte ja vanade puude hoolduse eripära. “Noore puu õige hooldus paneb võra struktuurile aluse ja seda tuleb siis jätkata,” märgib ta.
Aino Mölder põhjendab ka, miks pole õige puude tulbastamine. “Puu oks saab alguse pungast. Pungad on ju viimase aasta võrse peal ja sinna hakkab kogu aeg tasakesi ümbermõõtu juurde tulema. Pungast arenenud oks aga on säsiga ühenduses. Kui oleme puu ära tulbastanud, siis tulevad uued oksad hoopis lisapungadest ja need on pinnapealse kinnitusega. Me saame küll sinna üksjagu vesivõsude massi, aga need ükski ei kinnitu säsi külge ja seetõttu on võra nõrk ja ohtlik. Kui tuleb suurem torm, siis võivad vesivõsudest arenenud oksaharud lahti murduda. Mõnikord võivad vesivõsuharud iseenese raskusegi all murduda,” tõdeb Mölder.
Raamatu lõpus toob autor välja puuhoolduse kümme käsku. Neist esimene kõlab: ära vigasta oksakraed, sest oksakrae kasvab edasi ning sulgeb mädanikualgega kuiva oksa kindlasse kapslisse.
HELVE LAASIK
