Enamik Siimusti elanikke ei tea praegu üldse, kus kunagi koolimaja asus. Kui ma seda inimeste käest olen küsinud, vastatakse, et küllap ikka keraamikatehase juures. See oli juba uus koolimaja, tehase omaniku Tiimani häärber. Meie kool aga asus teelt surnuaia poole, vasakul. Seal on nüüd suured puud, võib-olla kuusehekid leiab veel üles.
120 laskemoonaladu
Saksa laskemoonaladu oli Siimustis kolm aastat ? 1942 ? 1944, kui sõda käis Venemaal. Ladude all oli suur ala ? surnuaiast keraamikatehaseni ja Härjanurme poole umbes sama palju maad.
Poisid lugesid kokku 120 ladu. Metsa läbisid teed, mille ääred olid ladusid täis. Kõikvõimalike mürskude jaoks olid lahtised laod, tee ääres tasandati nõlv ja seal need asusidki.
Olime septembris paari kilomeetri kaugusel Lombilt sõja eest metsas varjus. Kodu, st lõuna poole oli hea vaade, kuna ees oli raiesmik. Mäletan, et ühel päeval käisid lõuna paiku kole kõvad paugud, nii et maa põrus ja taeva poole tõusid seenetaolised suitsusambad. Meile oli kohe selge, et Siimusti laskemoonalaod lasti õhku.
Teisel päeval tuli viis venelast meie juurde metsa. Kõikidel olid püssid seljas. Olime metsas 4-5 perega, kuid meile nad midagi ei teinud. Aga tee ääres olnud lambad olid nad muidugi maha lasknud ja ära viinud. Seal oli ka mitu meie pere lammast.
Järgmisel päeval tulime metsast välja, kuid oma tubadesse me ei saanud, seal oli mingisugune staap ees.
Staapi toodi kõik ümbruskonna mehed, kes aga kätte saadi, ülekuulamisele. Mehi hoiti mõnda aga heinasaras kinni, valvur istus ukse ees pingi peal. Paari päeva pärast läksid sõdurid minema, siis saime oma koju.
Kohalike poiste suured avastused
Umbes neljandal päeval pärast metsast väljatulekut tuli meile Siimustist Sepa Uno ja kutsus kaasa ladusid vaatama. Üksi ta sinna minna ei julgenud.
Läksime siis kolmekesi luurele ? mina, mu vend ja Uno. Minu üllatus oli väga suur, kui leidsime surnuaia juurest alla keraamikatehase poole mineva tee äärest terved laod. Need olid kõik rohelise süütenööriga ühendatud. Igas laos oli viis pooleliitrist süütepudelit, millele oli süütenöör ümber keeratud. Nöör jooksis edasi järgmisse lattu.
Unol oli väike puss kaasas, millega nööri kohe läbi lõikasime. Paistis, et enne meid polnud ladude juures keegi käinud. Surnuaia juurest alla minnes paremat kätt olid vene padrunid. Need olid ära põletatud, et vaenlane neid endale ei saaks.
Teises laos paremal tee ääres olid saksa granaadid. Kõik kastide sees, milles oli ka karp kapsli ja sütikuga. Selle lao suurus võis olla umbes 4×6 meetrit. Ladu oli umbes meetri kõrguselt kaste täis laotud.
Vasakul pool oli saksa padrunite ladu. Need olid kõik pappkastides. See ladu oli üks suuremaid, võib olla 5×6 meetrit. Lisaks oli vasakul saksa granaatide ladu. Granaadid olid samuti kastides koos kapsli ja sütikuga.
Samas olid veel ka nn tankirusikad, millega mõnigi külapoiss surma sai. Nii juhtus Kuristalt ühe Siimri- nimelise noormehega.
Edasi oli paremal pool tee ääres veel ladu mitme erineva riigi padrunitega. Künka sisse kaevatud laos olid udupommid ja raketid. Selle lao juurest paistis juba savitööstus hästi ära.
Raketiladu oli meile kõige magusam saak. Rakette oli mitmevärvilisi ja ka langevarjudega. Avasime kõik kastid, et näha, mis ja kus. Valisime kaasavõtmiseks, mida süda ihkas. Nüüd oli meil tükiks ajaks tööpõld olemas. Korra käisime ka mürskude ladude juures, aga seal polnud midagi, sest laod lasti õhku. Kõik mürsud muidugi ei lõhkenud, palju lendas neid niisama metsa laiali. Sellepärast ongi Siimusti ümbruse metsad lõhkekehi täis.
Mul on meeles, et üks Põhjamaade kolleeg küsis kunagi Jõgeval, et miks teil Siimusti metsas nii palju lõhkekehi on. Meie ülemus vastas, et Teise maailmasõja ajal jäi Jõgeva jaama laskemoona järele, mis kõik hobustega Siimusti metsa veeti.
Ladudes toimetasid sõjavangid
Tegelikult aga tegutses Siimustis kolm aastat laskemoonaladu. Sakslastel oli Siimustis oma autopark, kõik kinnised Opelid laskemoona veoks Jõgeva jaamast.
Hommikul Jõgevale üle raudtee kooli minnes nägime, et jälle oli laskemoonavagun raudteejaamas. Vagun veeti tühjaks ainult päeval ja neid tuli Jõgeva jaama kaunis tihti.
Sakslastel olid Siimustis ladudes tööl vene vangid. Parematel ladudel olid peenpalgist seinad ja laed. Uksi ei olnud. Mäletan, et kui ladusid ehitama hakati, käisid vangid Lombi metskonnas palke lõikamas. Minu isa oli metsavaht ja ta märkis neile ette kõik puud, mida nad maha võtta võisid. Palgid veeti kõik õlgadel Siimusti tee äärde, kust need siis auto peale laaditi. See töö kestis talvel võib olla kuu aega, aga võib-olla ka rohkem. Oma ladude juurest nad ühtegi puud maha ei võtnud.
Olen palju mõelnud, miks need laskemoonalaod niimoodi Siimusti metsa alles jäid, kas tõesti oli sakslastel nii kiire taganemisega. Ei oska öelda, seda teadsid ainult need, kes laod sinna alles jätsid.
Siimusti oli rikas küla
Siimusti oli esimese Eesti Vabariigi ajal ikka väga rikas küla. Savitööstusel oli 3-4 veoautot, millega nõud üle riigi laiali veeti. Veel oli Pedriksi suurtalu. Ka neil oli oma tehnika ? veoauto, linttraktor. Mäletan, et 1939./1940. aasta talvel oli lumi juba üle meetri paks, nii et isegi hobune enam läbi ei saanud. Siis toodi appi Pedriksi talu linttraktor, mis teed sisse ajas.
Tiiman ostis endale kolmekümnendate aastate lõpus uue rehepeksumasina ja traktori. Sellele kõigele tegi Nõukogude okupatsioon lõpu.
Siimustisse tuli Jõgeva EPT ja senisest külast pole enam suurt midagi järele jäänud.
ILMAR TAMMARU
