Arvamused selle kohta, kas munade veeretamine on alguse saanud kirikutest või muinasusundist, lähevad rahva hulgas lahku. Kuigi mõned räägivad, et pidutsemine, munaveeretamine ja kiikumine on alguse saanud kirikust, on tõenäolisem, et selle traditsiooni juured on siiski pärit juba muinasusundist. Võõpsu külas, mis ühtlasi on piiriks Räpina ja Mikitamäe valla vahel ning kus keset küla algab ka ajalooline Setumaa, on lihavõttepühade puhul mune veeretatud, kiigutud, söödud ja juttu aetud ka nõukogude ajal.
Traditsioon ei katkenud ka nõukogude ajal
Kindlasti on munapühi tähistatud juba 1960. aastatel, tõenäoliselt järjepidevalt juba esimese Eesti Vabariigi ajast saadik. Võõpsu on huvitav asula, sest seal elab enam-vähem võrdselt nii eestlasi, venelasi kui ka setusid, kes kõik on valdavalt õigeusklikud.
«On auasi ülestõusmispühade ajal kasvõi korraks munalavka juurest läbi astuda,» rääkis juba lapsest peale Võõpsu peoplatsil käinud Leila Prost. Munalavka, mõnel pool ka munalovka on muide spetsiaalne alus munade veeretamiseks, mis enamasti tehakse kenast peenest liivast. Munaveeretamiseks kasutatakse ka sobivat kohta looduses. Muna pannakse munalavkal veerema. Kui see põrkab vastu teisi mune, saab võistleja kõik need munad endale.
Kui veerema pandud pühademuna ühtegi teist muna ei puuduta, jääb see lavkale. Lapsena võttis Leila alati osa ka munaveeretamisest, nüüd käib rohkem vaatamas ja niisama jutlemas. Igal pool on traditsioonid veidi erinevad. Võõpsus näiteks istutakse, räägitakse juttu ja süüakse kahel pool munalavkat. Kui munaveeretajatel munad otsa saavad, on võimalik kohe uusi osta. Selleks on kohapeal olemas nii munakorv kui rahakassa. Hiljem jagatakse need munad, mis munalavkale jäävad, lihtsalt osalejate vahel ära, nagu ka kogunenud raha. Leila Prosti teada on Võõpsu kui mitte just ainuke, siis vähemalt üks väheseid kohti, kus kiigeplatsile on munapühade ajal kogunetud ka nõukogude ajal. Mujal on traditsioon kas taaselustatud või teistelt üle võetud.
Mune veeretavad nii suured kui väikesed
Värska kiigeplatsil olid munaveeretajateks peamiselt lapsed. Vanemad naised ajasid omavahel juttu. «Ole hea, anna mulle veel üks muna,» mangusid need, kel muna veeretatud ja õnn koksamise näol ei naeratanud. «Mul on endal ka viimane,» kommenteeris pisike tüdruk.
Suurem lihavõttepidu oli Värska külje all Lobodka külas. Kindlad teated Lobodkal lihavõttepühade tähistamisest on 1934. aastast, kuid tegelikult on see traditsioon kindlasti vanem. «See komme on ikkagi seotud usutraditsiooniga, arvan, et see on kuskilt kirikute poolt tulnud,» arvas Lobodka külavanem Heldur Kotov.
Munaveeretamise traditsioon Lobodka külas taaselustati kümmekond aastat tagasi, alustati väikselt, nii 4-5 taluga, kus oli kuni kümmekond last. Tasapisi pihta hakanud, areneti ka edasi.
Külavanema sõnul veeretatakse mune kindlasti veel Mikitamäel, Karisillal ning veel paljudes kohtades.
Esimestel aastatel koguneti Lobodka külas vaid mune veeretama, eelmisel aastal hakati aga neid ka kohapeal müüma, keetma ja värvima. Korraldajatel on oma «eurokatel», mune keedeti aga ka gaasipliidil. Värvida sai neid kõikvõimaliku loodusliku materjaliga.
«Alustasime täna siin külaplatsil kauneima muna konkursiga. Seekord oli meil kaheksa auhinda. Komisjonil on väga raske parimaid välja valida, see on rohkem nagu õnnemäng. Kokku valiti välja kaheksa kõige ilusamat muna ja seejärel hakati kompromisse otsima, et saaks välja anda ka esimese, teise ja kolmanda koha. Auhinnad olid päris suured. Esimesele kohale tulnule oli auhinnaks suur kaisuloom-pühadejänes ja kakaopakk, teise koha võitnu sai suure sokolaadijänese, järgmistele jäid väiksemad pühadeteemalised asjad,» selgitas külavanem.
Külavanema sõnul veeretavad mune nii suured kui väikesed, kuid vähemalt sellel aastal oli lastel kõva ülekaal. «Võitja on see, kellel õnnestub võistluse lõppedes kõige rohkem mune saada. Mõni läheb suure korviga koju ja mõni jääb päris ilma. Eks see ole rohkem õnneasi,» tutvustas Kotov mängureegleid.
«Seekord oli meil päris palju pillimehi. Omakultuuri laagri lõpetamine toimus ka pikniku korras Lobodka külaplatsil. Nemad meile mängisid, tantsisid ja laulsid. Nad olid väga tänulikud, et said meie külaplatsi kasutada ja meie olime veel tänulikumad, et saime seltsi juurde. Iga aastaga arendame ettevõtmist natuke edasi. Seekord käis meilt läbi vähemalt paarsada huvilist. Olen igatahes üritusega väga rahul,» ütles Heldur Kotov.
EVA KLAAS
