Kuue päeva jooksul osalesid 13-19 aastased noored mitmetes põnevates võistlusmängudes. Seiklusmängu idee seisnes selles, et osalevad mängijad hääletasid õhtuti endi seast kaasmängijaid, kes jäid küll mängu edasi, kuid ei saanud enam kandideerida peaauhinnale.
Iga mängija eesmärgiks oli võimalikult kaua mängus püsida. Võistlejad jagunesid särkide värvi järgi kolme võistkonda – punasteks, sinisteks ja kollasteks.
Seiklusmängu korraldajateks ja läbiviijateks olid Margus Laanisto ja Birgit Kastepõld.
Marguse sõnul tekkis idee seiklusmäng korraldada juba kolm aastat tagasi, kuid teoks sai see alles nüüd. Birgiti sõnul oli ta hiljuti lugenud August Gailiti raamatut “Nipernaadi”, samuti sobis jõeäär ja mets “nipernaadilikuks” tegevuseks ideaalselt.
Korraldajate sõnul läks seiklusmäng üldiselt hästi korda, kuid oli ka väiksemaid valearvestusi ja möödalaskmisi, millest järgmisel korral õppida. Marguse sõnul oleks tulnud üritust pisut varem reklaamima hakata, sellega jäädi natuke hiljaks, nii juhtus, et kiiruga kirja pannud kaheksateistkümnest osalisest tuli kohale kümme ning kui edaspidi sarnast mängu korraldada, peaks rohkem välja mõtlema võistlusi ja mänge, sest “tühja aega” kippus natuke palju jääma.
Toiduainete ostmine aja peale
Kuue päeva jooksul toimus kaks suuremat võistlusmängu- matkatehnika mäng Jõgeva alevikus Pedja jõel ja jõe ääres ning linnajooks Jõgeval, kus külastati kümmet ettevõtet.
Matkatehnika mängus võistlesid Nipernaadi noored kohalikest noortest koosneva võistkonnaga, napilt võitis kohalik võistkond. Matkatehnika võistlus nõudis üsna tõsist osavust, omandatud teadmised kuluvad marjaks ära ka matkal.
Linnajooks tähendas, et osalejad pidid külastama kümmet ettevõtet, küsima seal küsimusi ning toimuva filmilindile jäädvustama. Muu hulgas pidid noored külastama näiteks Jõgeva linna- ja vallavalitsust, maavalitsust ja panku. Erinevates asutuses võeti mängijaid vastu erinevalt: nii mõneski kohas jagati näiteks voldikud ja pastakaid, aga tekkis ka arusaamatusi, et ettevõtte omanikud ei teadnud seiklusmängijate tulekust ning noored omakorda sellest, et riigiasutuses filmida ei tohi.
Kokkuvõttes arvasid noored siiski, et linnajooks oli põnev, kuigi oleks vajanud korraldajate poolt veidi suuremat ettevalmistust.
Väiksematest võistlustest korraldati näiteks toidumäng – kõik kolm võistkonda said kindla summa – 50 krooni ning pidid selle võimalikult täpselt poes toiduainete peale kulutama. Võistlus ise käis aja peale.
Tüdrukud võidukad
Võisteldi veel ka näiteks paku tassimises, pudelite veega täitmises, miljonimängus, kus tuli vastata kahekümnele küsimusele. Lisaks individuaalsetele ja võistkondlikele jõukatsumistele korraldati lõbusaid jõukatsumisi poiste ja tüdrukute vahel – edu saatis tüdrukuid. Neiud olid söömismängus võitmiseks ka veidi sohki teinud, kuid tüdrukute sõnul poisid ka just päris patust puhtad polnud.Nipernaadi tiitli võitis Katri Laanisto, kes sai auhinnaks kolmepäevase puhkepaketti Pärnu sanatooriumisse. Lisaks Katri Laanistole pääsesid finaali veel Maris Harjo, Eneli Kivi ja Triinu Lehtsalu.
Finaalmängu jõudnud pidid end proovile panema neljaosalises lõppmängus. Noored võistlesid maastikumängus metsas, vastasid küsimustele laagriliste ja laagrieluga seonduva kohta, samuti tuli järjestada üheksa ette antud sõna ning arvestati ka kaaslaste poolthääli. Et Katri Laanisto ja Maris Harjo tulemused lõppmängus olid võrdsed, pidid nad lisaülesandena panema kirja kogu laagriseltskonna perekonnanimed.Laagriaja jooksul külastasid seiklusmängijaid ka külalised ? kaskadööriosakustega ning vabakutseline näitleja ja lavastaja Mati Tikk koos tütre Mariga andsid mängijatele võistluskunstialaseid teadmisi ning seiklusmängijaid külastas ka tõsielusarjast Baar tuntud Paavo koos sõpradega, kes noortega vestles, ühiselt mängiti ka plaksumängu ning peeti suurem veesõda.
Nipernaadi tiitli võitnud Katri Laanisto ütles, et teda sundis võistlusmängu tulema vend. Katri sõnul olid laagripäevad väga põnevad, seltskond tore ja üksmeelne. Kõige rohkem jäi Katrile meelde linnajooks, sest tema kui “filmimees” sattus nii mõnelgi korral pahuksisse sellega, et tegelikult riigi- ja omavalitsusasutustes filmida ei tohtinud. Samas ütles tüdruk, et mitmel pool võeti seiklusmängijaid väga hästi vastu.
Aivo Käär ei pidanud võitu üldse kõige tähtsamaks. Tema sõnul oli seiklusmäng tõeline puhkus – mõnus seltskond, pidevalt lõbus tegevus. “Nalja ja naeru oli nabani,” ütles Aivo. Üheks naljakaks ja põnevaks ettevõtmiseks oli Katri ja Aivo sõnul mudasõda, kus nemad ka peaosalisteks olid.
Eneli Kivile jäi meelde äpardus matkamängus, kus plätu kaotsi läks, mis võis olla ka üheks kohalikele noortele alla jäämise põhjus. Laagri jooksul õnnestus ka korralikult märjaks saada.
Neiule, nagu teistelegi osalistele, meeldis “metsistunud värk” ehk suures osas metsas viibimine väga. Telerist, mobiiltelefonist, arvutist ja muust moodsa tsivilisatsiooni juurde kuuluvast osalised puudust ei tundnud. Kõik oli niigi väga lahe ning mis peamine, leiti ka uusi sõpru.
EVA KLAAS
