Sadam tuleb Sadamasillaga

Laupäeval annavad Põltsamaa kultuurikeskuses kontserdi Marek Sadam ja ansambel Sadamasild. Marek Sadamat mäletavad paljud veel sellest ajast, mil ta oli sakilise soenguga raju N-Euro mees. Ansambliga Sadamasild mööda Eestimaad käies teeb ta hoopis teistmoodi muusikat. Millist, see selgub muusiku vastustest Vooremaa küsimustele. 


Mida kujutab endast ansambel Sadamasild?

Sadamasild on loomulikku rada pidi välja kasvanud minu ja Tõnu Laikre esinemistest Eestimaa väiksemates paikades. Meiega ajapikku liitunud suurepärased muusikud lisavad meie loodud laulupiltidele justkui veelgi enam sügavust ja värve.

Ansamblis Sadamasild teevad peale minu ja klahvpille mängiva Tõnu Laikre kaasa Anett Pero (laul), Tõnis Kivisild (bass), Oliver Rõõmus (löökpillid), Viljar Kuusk (kitarr) ja Martin Trudnikov (akordion).

Sadamasilla kontserte iseloomustab ennekõike vahetu ja mõnus olemine. Seitsmeliikmeline ansambel võtab publiku enesega kaasa toredale rännakule. 

Kelle loodud muusikat esitate?

Ansambel esitab peamiselt autorilaule, st et enamiku laulude tekstid olen kirjutanud mina ning viiside autoriteks on Piret Laikre ja Toomas Laur. 

Teie seekordse lühituuri pealkiri on “Eesti naine”. Kas esitatavad laulud on pühendatud eesti naistele?

Räägime eesti naistest, aga kindlasti ka elu põhiväärtustest, mis argipäevas ununema kipuvad. Meie kontsertidel tuleb ette nii ootamatuid naerupahvakuid kui ka tõsisemaid hetki. Sadamasilla kontsert ongi nagu elu ise, mis toob kord pisaraid, kord rõõmu. 

Milline on teie sõnum publikule? 

Elada tuleb, ja ka kõige mõrumast hetkest tuleb püüda leida magusam pool. 

Tuuri esimesed kontserdid on teil juba selja taga. Kuidas senini läinud on?

Väga hästi. Meil on hea meel, et järjest enam inimesi leiab meid üles. Loodan, et leiab ka Põltsamaa ja kogu Jõgevamaa publik. Meie kontsert pole tõesti vaid kontsert, vaid sealt leiab nii mõndagi head, mis elus edasi minna aitab. Muusikud, kes meie ansamblis kaasa teevad, on tõesti erilised. Ja usun, et meie kontserdilt leiavad oma loo kõik kuulajad, hoolimata vanusest. 

Olete oma muusikutee jooksul päris palju mööda Eestit sõitnud. Mida sellised vahetud kohtumised publikuga Teile endale annavad?

Eesti-usku ja palju väga ilusaid uusi tutvusi. 

Praegu Sadamasillaga tehtav muusika erineb kaunis palju sellest, mida Te omal ajal N-Euroga tegite. Kas see, et Teie muusikukuvand on varem olnud mõnevõrra teistsugune, tuleb nüüd kasuks või kahjuks? Mõni äkki ütleb, et ah, see on see hull sarvikusoenguga Sadam, seda ma küll kuulama ei lähe.

Ega kedagi käskida ei saa. Me elame õnneks vabal maal ja kõigil on õigus oma arvamusele. Kindlasti teeb inimene, kes otsustab kontserdile tulemata jätta vaid eelarvamuse pärast, vea. Alati tuleb tulla ja ise järele vaadata. Iga päev on ränd ja uut avastada pole kunagi hilja. 

Kuidas Teist üldse muusik sai?

Nii kaua, kui mäletan, olen ikka muusikaga tegelenud. See on nagu teekond, mida olen käinud. See ongi kogu minu elu. Kõik minu rännud ja avastamised on tulnud just muusikat tehes. Väga täpselt ei oskagi öelda, millal alustasin. Esimesed laulud kirjutasin vast millalgi seitsmendas klassis. 

Põltsamaaga on Teil lapsepõlvest pärinevad isiklikud seosed. Millised?

Olen kasvanud Põltsamaalt mitte väga kaugel ehk täpsemalt Kolga-Jaanis. Põltsamaal sai käidud igal nädalal vähemalt korra. Seal elas mu lapsepõlvesõbra vanaema ja nii mõnigi kord sai just Põltsamaal mõnd kontserti kuulamas käia. Oluline on ka see, et kui hakkasime omal ajal koos Toomas Lauriga ja hiljem Tõnu Laikrega kahe-mehe-kontserte andma, siis oli Põltsamaal alati ootamas väga soe ja kodune publik. 

Ansambel Sadamasild

*Ansambel on välja kasvanud Marek Sadama ja Tõnu Laikre ühistest esinemistest Eestimaa väiksemates paikades.

*Ansamblis teevad kaasa Marek Sadam (laul ja lood), Tõnu Laikre (klahvpillid), Anett Pero (laul), Tõnis Kivisild (bass), Oliver Rõõmus (löökpillid), Viljar Kuusk (kitarr) ja Martin Trudnikov (akordion).

*Ansambel esitab peamiselt laule, mille tekstid on kirjutanud Marek Sadam ning viisid Piret Laikre ja Toomas Laur.

RIINA MÄGI

blog comments powered by Disqus