Juba mõnda aega müttavad põldudel kombainid, kodustes köökides podisevad aga moosipajad ja auravad mahlanõud.
Peenramaalt tassitakse koju kurke ja tomateid, suvikõrvitsaid, aedube, herneid.
Marju on tänavu rohkesti nii aias kui metsas. Põlvest põlve emapiimaga edasi antud korilaseveri ja varumiskirg ei luba millestki matti võtmata jätta. Ja praegusel ajal teab juba iga mudilanegi, et parim toit on kodumaalt pärit ja koduses köögis valminud. Seal pole ühegi numbriga E-sid, võõramaist maisitärklist ega muud kahtlast kraami.
Nii vahetataksegi hoidisteretsepte, varutakse suhkrut ja purke. Kui juba endalegi tundub, et hoidistamisega liiale on mindud, põhjendatakse askeldamist kinkimisplaanidega: küllap sellel ja tollel, kel ise marjapõõsaid pole või kes metsa ei pääse, on anni üle talvel hea meel. Mõni nutikam aiaomanik ei hakka ülearust vaeva nägema, vaid otsib endale tuttavate, kolleegide või naabrite hulgast sellise, kel endal saagimuret pole, ja kodustab ta ajutiselt, see tähendab, et kutsub oma valdustesse marjule. Jumalavili ei või ometi kasutult maha variseda!
Laskem siis mahlaaurutajatel ja moosipadadel lõhnata! Ja pipart keelele sellele, kes nüüd, kui suvesoe meilegi on jõudnud, kurtma kukub, et ilm on nii palav, kuidagi ei jaksa!
