Keiser võis ette kirjutada koguni enesetapu. Seda nõudis oma õpetajalt, filosoof Senecalt keiser Nero ja Seneca täitis käsu.
Mida peaks tegema praeguses Eesti Vabariigis? Internet teatab 21. juunil kell 12:19, et: “sotsiaalministeerium loob maakonnahaiglatele ühtse mudeli?. Mudel on kas vähendatud analoog (näiteks laev pudelis) või siis ajutine eeskuju (näiteks koopia suulaest enne lõplikke kunsthambaid). Kuidas luua niisugust olukorras, kui Ida-Virus on tõenäoline, et haige võib olla umbkeelne, aga Võrus jällegi murdekeelne? Mismoodi see mudel välja näeks?
Loeme edasi. “Haiglates jääb alles aktiivravi”. “Aktiivne” tähendab tegutsemist. Ka sanitar tegutseb ? näiteks siiber alla ja linad vahetada. Oleks meie iseseisvuse suhtes aus, kui kirjutatakski otsekoheselt, et üle riigi on vaja haiglaid, kus saab opereerida ja on vaja kohti, kuhu saadetakse Laatsaruse juurde ning sealt edasi Peetruse võtmete taha. Miks see nii keeruline on?
Sama sõnum lisab veelgi, et “tulevikus tahetakse paika panna kriteeriumid näiteks selle kohta, kui kiiresti erinevate haigusjuhtude puhul peab patsient abi saama ning haiglajuhi otsustada jääb, millisest haiglast abi organiseeritakse?. Sellist lora isegi ei mõelda, kirjutamisest rääkimata. Mitu aastakümmet tagasi sõitis lõunasel ajal Anna kandis kraavi sõiduauto, mille rooli taga istus mees, tema kõrval abikaasa. Ilmselt läks rool käest. Naine hukkus otsekohe ja mees oli nõutu ning abitu. Leidus lõpuks keegi, kes sõitis Tallinnast Paidesse ja palus sealt kohale tulla. Aega võttis see 3 tundi (vahekaugus on umbes 15 kilomeetrit).
Võtame teise näite. Sügisel 1994 jooksis Tõrenurme küla kohal autole, milles istusin juhi kõrval mina, ette metskits. Kitsekene. Ta sai sealsamas otsa, auto jäi ilma parempoolsest suunatulest. Laanessaare metsavaht elas üle tee ja oli veel hilisel ajal üleval. Viisime kitsekese tema juurde. Avarii tuli ?vormistada?. Tartust tagasi sõites keeras juht selleks Jõgevale. Seal ei tahetud ei autost ega kitsekesest keset ööd teada mitte kõige vähematki. Juht sai sõimata ning küllap oleks ka kits saanud oma jao. Võib-olla koguni koos Laanessaare metsavahiga.
Kas on vaja tuua uusi näiteid sellest, kuidas projekt paberkandjal võib öelda üht, tegelik elu dikteerib aga teist? Tallinna ja Tartu vahel uue maantee ligiduses on kaks haiglat ? Paides ja Põltsamaal. Väljaspool neid kaht linna on perearstid veel Jüril, Kosel, Koigis, Pajusis ja Laevas. Mismoodi saab kohaliku haigla juht otsustada ravimist olukorras, kus inimene kaotab teadvuse Käsukonnas, kuid haigla juht ise viibib parajasti erialasel komandeeringul Austraalias? Kuidas saab tema teiselt pool maakera otsustada, kas haige või patsient või klient tuleb viia kas Maarjamõisa või Mustamäele? Ja perearst ei peagi tundma võõrast.
Meil on mindud iseseisvuse pilkamise teed. Kahtlemata vajab tervis korraldamist mitte vähem kui näiteks haridus. Kuid mis rõõmu me saame tunda ministeeriumist, mis teatab, kuidas tulevikus hakkab just haigla juht määrama, kus kestab suremine kauem? Iga surejat haigla juhatus ja nõukogu nüüd küll ei tunne.
Elu sellel pahupoolel on veelgi üks halb külg. Minu arvates tuleb inimest õpetada hea eeskuju kaudu. Mitte ainult, sest ta peab kogema ka viga. Ta peab aga kogema ka vea parandamist, seda, et see on võimalik. Kui seda ei tee eksija, siis peab seda tegema vea märkaja.
Mis ulatuses? Teenekas sisehaiguste asjatundja, Tartu Ülikooli kauaaegne õppejõud professor Kaljo Villako (1919-2001) väitis, et teda huvitas diagnoosimine rohkem kui ravi. Olemata arst, ei saa ma enesest samal kombel öelda. Küll võin kinnitada, et sotsiaalministeeriumi kavatsus luua maakonnahaiglatele (seejuures mitte kõigile!) ühtne mudel on ajast ja arust. Ravimise mõte peaks olema siiski mõistus tagasi tuua. Aru pähe panna.
Peeter Olesk
