Õpetaja Roopi Hallimäe saavutas peamise: äratas massilise huvi oma aine vastu, kasvatas terve põlvkonna teaduselembelisi vaatlusvilumustega noori, kellel oli avar kultuurialane silmaring ning vastuvõtlik hing. Ainuüksi sellest piisaks, et pidada üht eluteed edukaks ja viljakaks. 7. mail möödub 100 aastat õpetaja, luuletaja ja astronoomi Roopi Hallimäe (aastani 1935 Robert Grauberg) sünnist.
Roopi Hallimäe: “Kasvasin lihtsas, üksildases kodus metsa keskel. Seal õppisin suhtuma loodusesse mitte ainult mõistusega, vaid ka südamega. Otse toa läve ees kasvas suur põline pärn. Juba väikese poisina hardameeli ja imetledes vaatasin ta poole ülesse nagu templi kõrgusesse…”
Kodutalu väljal vaatetorn
“Kapu Metsahindrekul oli see kodukoppel, mille kaskede ja põlispärna võrades mahenenud valgust nägi esmalt 7. mail 1908 uus maailmakodanik – Robert Grauberg.
Siitsamast Metsahindreku toomingateed viis isa, põhku täis topitud magamiskott selja taga, ta hobusega 1921. aastal Paide Gümnaasiumi. Lapsepõlve imeline kujutlus taevatähtedest sai Järvamaa pealinnas õpetaja Max Arvisto juhendusel esimesed teaduslikud raamid.
Populaarne Josep Saar sütitas muusikahuvi ning õpetaja Thomson kunstimõistmist, ent Prääma rabale läheb noor teadur vaatama ikkagi meteoore.” (Jaan Eilart, Aadu Hint. Artikkel „Roopi Hallimäe mälestuseks“)
Pärast keskkooli lõpetamist 1927. aastal sundis tervis mõneks ajaks koju jääma.
Sel ajal kerkis kodutalu väljale hiiglaslik vaatlustorn. Tekkisid sidemed observatooriumi töötajatega. Vaieldamatuks eeskujuks, õpetajaks ja innustajaks kujunes Tartu Tähetorni direktor Taavet Rootsmäe. Neid sidus äärmine humaansus, kalduvus poeesiasse ja kiindumus valitud erialasse.
1929. aastal ilmusid Roopi Hallimäe esimesed luuletused ajakirjas Kevadik laiema lugejaskonna ette.
1932. aastal avaldas noor autor lastenäidendi “Rahuunelm”.
1934. aastal astus R. Hallimäe Tartu Ülikooli matemaatika teaduskonda. Majanduslike raskuste tõttu kestsid õpingud vaid aasta. 1938. aastani võttis ta õppetööst osa vabakuulajana.
R. Hallimäe kirjandushuvi oli viinud teda ka Gustav Suitsu loenguile.
Kolmas luulekogu ei ilmunud
Tudengipõlve esimesel aastal ilmusid tema varasemad luuletused koguna “Hommikune leid” ning 1935. aastal “Päikese maja”, mis sisaldas eelkõige astronoomilis-geodeetiliste välitööde muljeid ja mõtisklusi. Hulk loomingut ilmus neil aastail veel ajakirjades Eesti Naine ja Eesti Noorus.
Metsapoja nime all on ta teinud varemgi kaastööd, eriti Järva Teatajale.
Kolmas luulekogu “Sõna”, mis jäi juba okupatsiooniaega, ei ilmunud. Trükivalgust ei näinud ka lastenäidend “Soovide uni”.
1936. aastal ilmus raamatuna “Astronoomilised vaatlused“, mis oli mõeldud asjaarmastajatele ja kooliõpilastele. Selles avaldub autori sõnakasutusoskus, joonistusvilumus ja pikaaegne vaatluskogemus.
Ülikooliõpingute aegu osales R. Hallimäe suviti sõjaväestaabi topo-hüdrograafiaosakonna välitöödel üle Eesti. Neil aastail matkas ta palju, ja nagu hiljem teda on nimetatud – oli üks esimesi seljakotiga teadlikke matkajaid. Lugusid ja mõtisklusi neist käikudest avaldas ta ajakirjas Eesti Mets. Tema matkakirjadel on suur kodulooline väärtus, need on kantud erksast loodustunnetusest.
1938. aastal algas pedagoogitöö Petserimaal Logi koolis, seejärel koolijuhatajana Roodvas. Vaimustusega juhatas algaja koolmeister laulukoore, seadis rahvaviise, lõi koguni ise lihtsaid lastelaule.
1940. aastal täitus R. Hallimäe unistus – ta sai tehnik-laborandi, hiljem laborandi, vanemlaborandi ja teadusliku töötaja koha Tartu Tähetornis, kus ta töötas 1948. aastani. Nendel aastatel ilmus R. Hallimäelt Tähetorni Kalendris 11 artiklit ja hulk artikleid teistes ajakirjades ning ajalehtedes. Ainuüksi aastatel 1945-1947 ilmus umbes 60 artiklit.
<font size=”2″>Amatöörastronoomide võrgu rajaja
Tähetorni-aastatel pani ta aluse amatöörastronoomide võrgu loomisele Eestis. Oli kirjavahetuses ligi 40 kooliga.
Pedagoogina töötades lisandusid artiklid koolielust, õpilaste kasvatamisest.
Aastast 1954 avaldas ta üle 150 artikli ajakirjas Eesti Loodus ning mitmetes teistes ajakirjades ja ajalehtedes. Kõige arvukamalt on publikatsioone tähistaevast kindlatel kuudel. Alati on puudutatud ka päikese- ja kuuvarjutusi. R. Hallimäed on paelunud virmalised, helkivad ööpilved, sodiaagivalgus, äike.
Palju on ta kirjutanud taevakehadest. Samal ajal on ta arutlenud astronoomia seostest tegeliku eluga ja astronoomiast inimese teenistuses.
Populariseerimistöö noorte hulgas jätkus veelgi hoogsamalt 1948. aastast, kui ta siirdus taas pedagoogilisele tööle Tartu II Keskkooli. Seal rajas ta kooliobservatooriumi ja pani aluse kooli hiljem nii kuulsaks saanud füüsika- ja astronoomiaringile. Peaaegu igal nädalal tuldi kokku arutluskoosolekuks, kus õpetaja Hallimäe tegi ettekandeid füüsika- ja astronoomiaalastel teemadel.
1959. aastast korraldati R. Hallimäe algatusel iga-aastasi koolidevahelisi välilaagreid, kus õpilased teostasid nii astronoomilisi kui ka aktinomeetrilisi vaatlusi ja geodeetilisi mõõtmistöid. Välilaagrid ei taotlenud mitte ainult õppeotstarbelisi sihte, vaid neil oli ka selgesti piiritletud teadusalase uurimistöö iseloom. Põhiteemadeks olid meteooride astronoomia ja mikroklimatoloogia. Vaatluste tulemused tehti teatavaks NSV Liidu Teaduste Akadeemia Komeetide ja Meteooride Komisjonile.
R. Hallimäe pidas vajalikuks kinnistada elav loodusvaatlus vahendituks esteetiliseks elamuseks. Õpetaja Hallimäe ei jaganud mitte ainult füüsika- ja astronoomiaalaseid teadmisi, vaid õpetas armastama loodust, nägema ilu enda ümber. Välilaagrit nimetas Hallimäe sageli koolielu luuleks.
Unustamatud välilaagrid
Laagrites osalenud meenutavad möödunud päevi kui üldharivaid, sisukaid, lõbusaid ning unustamatuid.
Õpilaste mälestustes oli R. Hallimäe töös väga nõudlik: “Oleme lõbusad ja naljatame, kui on vaba aeg, aga kui algab töö, siis oleme väga tõsised.”
Jaan Eilart on kirjutanud, et ta oli pedagoogikapõllu isikupärasemaid, võiks öelda otse isikusäras mehi. Ei enne ega pärast pole keegi suutnud luua sellist astronoomiahuviliste liikumist meie koolides, nagu see toimus Tartu II Keskkooli ja Palamuse Keskkooli baasil.
Roopi Hallimäe ühines Üleliidulise Astronoomia ja Geodeesia Ühinguga selle Tartu osakonna asutamisel 1951. aastal.
1956. aastal astus ta Loodusuurijate Seltsi liikmeks.
Õpetajaks Palamusele
1963. aastal lahkus Roopi Hallimäe Tartust ja asus tööle Palamuse Keskkooli, kus jätkas füüsika ja astronoomia õpetamist. Jätkuvalt tegeles ta siingi füüsika-astronoomiaringiga. Aastal 1968 ei saanud R. Hallimäe esimest korda viimase kümne aasta jooksul viibida välilaagris, mida ootasid õpilased Palamuselt, Tartust, Kohtla-Järvelt, Toilast, Jõhvist, Mõisakülast.
R. Hallimäe on kirjutanud, kuidas ta alati rõõmuga tundis ärevust, astudes üle klassiläve. Kuidas ta eelneval õhtul ja ööl mõtles kaua igale õppetunnile. Ta tahtis nõnda elada ja töötada, et iga õppetund oleks looming õpilaste hinges. Ta põles soovist, et peale faktide teadasaamise tekiks kasvõi ainsalgi hetkel hinges imetlus looduse seaduste vastu – tekiks mõtleja, juurdleja, aimleja rõõm.
Kõigi meeltega oma ümbrust erksalt tajuva inimesena ei suutnud ta elada ei kujutava kunstita, ei ilukirjanduse, teatri ega muusikata.
Ta ei saanud olla ka optimismita, headuseta, hingestuseta. Ja seda andis ta kaasa läbi aastakümnete kõigile neile, kes ta kõrval kõndisid või kellel oli õnn tema sõber olla.
Roopi Hallimäe kirjast oma õpilastele 1968. aastal: “…Mõnel imelisel hetkel meie elus on tunne, et kuskil hingesügavuses on meie jaoks kirkalt särav täht, mis valgustab teed. Ta süttib vahest sõbra käeulatusest ja soojast pilgust.
Mõnikord aimame teda tundvat kevadise koidikuaja ööbikulaulus või südapäevases pääsukeste sillerduses, mil mahlarohelised kaseoksad ulatuvad puudutama enda peegeldust vees. Armastage taolisi hetki! Nood avavad teie ellu põhjatud sügavused, mille allikatest hoovab imeline jõud. Õppige neid hetki kuulatama!… Õppigem üheskoos vaatama inimese hingemaailma ja looduse sügavustesse….”
TIINA KIVITS,
Palamuse muuseumi teadur
