Iga inimese elu on märkimisväärne. Kui see lõpule jõuab, tuleb lahkunuga soliidselt hüvasti jätta, anda lähedastele ja sõpradele võimalus kokku tulla – et vaadata tagasi ühistele päevadele, meenutada lahkunu osa lähedaste, sõprade ja, miks mitte, kogu ühiskonna elus. Matus on üks osa leinaajast ning seetõttu on matuse korraldamine juba hingeliselt väga raske. Lisaks on sellest saanud paljudele peredele ka rahaline katsumus, sest möödunud aasta juulikuust alates lõpetas valitsus matusetoetuse maksmise.
Matusetoetuse maksmise lõpetamist põhjendas valitsusliit sooviga parandada eurole ülemineku nimel riigieelarve tasakaalu. Ühe kokkuhoiukohana nähti matusetoetuse saajate ringi kitsendamist riiklikus matusetoetuse seaduses. Olgugi et sellised kitsendused öeldi olevat ajutised, ei saa neile olla mingit õigustust. Sündmuse erakordsust arvestades
Selle häbiväärse teguviisi heastamiseks tegi Rahvaliit ettepaneku taastada matusetoetus Eestis registreeritud surma korral. Riik ei tohi hättasattunud inimestele selga pöörata – kohustuste täitmatajätmist ei ole võimalik millegagi õigustada, isegi mitte majanduslikult keeruliste aegadega. Eesti on ju ratifitseerinud Euroopa sotsiaalharta ja sotsiaalkindlustuskoodeksi, mille järgi üks sotsiaalkindlustusliike on matusetoetus, ja seda kohustust tuleb tingimusteta täita. Ka kõige tagasihoidlikuma matuse kulutused ulatuvad praegu umbes 8-10 tuhande kroonini. Ja see summa käib paljudele ilmselgelt üle jõu.
Paljudel kohtumistel on minu kui Riigikogu liikme poole pöördudes avaldatud imestust, miks küll valitsus tegi ettepaneku kaotada 3000-kroonine matusetoetus. Samast hingevalust on kantud ka murelikud telefonikõned. Tõsi, see pole ju nii suur summa, et käiks riigile üle jõu. Möödunud aastal registreeriti meil 16 201 surma, seega ei ole ohtu, et matusetoetused võiksid riigieelarvesse parandamatu augu lüüa. Küll aga aitaks see tuntavalt paljusid peresid.
Olen püüdnud inimestele selgitada, mis mängu siis ikkagi Riigikogus möödunud aastal matusetoetustega mängiti. Kõigepealt, 1. jaanuaril tõsteti käibemaks viielt protsendilt 18 protsendile ning see hakkas kehtima ka matusetarvetele ja -teenustele. Seejärel, juunikuus, võttis Riigikogu vastu seadusemuudatuse, mille järgi tõusis käibemaks veelgi, seekord 20 protsendile. Seda kõike tegi valitsusliit põhjendusega, et riigieelarve on vaja tasakaalu viia. Lisaks sellele kitsendati matusetoetuse saajate ringi füüsilisest isikust matusetoetuse taotlejate osas. Riiklikku matusetoetust maksti ainult valla- või linnavalitsusele matusekulude osaliseks katmiseks, juhul kui surnu on tundmatu või omasteta.
Euroopa Nõukogu sotsiaalkoodeksiga on igale ELi riigile pandud kohustus rakendada kõik vajalikud abinõud, et tagada sotsiaalkindlustuse elujõulisus ja jätkusuutlikkus ning kõige haavatavamate elanikerühmade sotsiaalne kaitse. Eesti peab käesoleva aasta 31. juuliks esitama aruande, kuidas meil on sotsiaalkoodeksi nõudeid täidetud. Kuidas me ütleme, et Eestis on matusetoetus kaotatud? Meie riik ei tohi lihtsalt niisama, käigupealt, tõmmata joont peale ühele sotsiaakindlustusliigile. Aga mis kõige tähtsam: inimene peab tundma, et häda korral tuleb riik talle appi.
iii
MAI TREIAL, Riigikogu liige, Rahvaliit
