Teine tendents on seotud avaliku teenuse kvaliteedi ja kättesaadavuse teema tähtsustumisega Eestis. Kui jälgida õiguskantsleri esinemisi, siis viimasel paaril aastal on ta väga selgelt keskendunud just avalikele teenustele. Ning riigikontrolli viimase kahe aasta auditites torkab silma suund avalike teenuste kvaliteedi auditeerimisele ning sellele, kuidas neid teenuseid pakutakse.
Probleemiks on kvaliteetse avaliku teenuse tagamine üle Eesti. Täna see kvaliteet erineb piirkonniti oluliselt, näiteks väikesaartel ja riigi äärealadel. Tegemist on keerulise probleemiga, mis tuleb lõpuks selgeks rääkida. Eesti põhiseaduses sisalduva mõtte järgi ei tohiks tekkida olukorda, kus inimese jaoks sõltub avaliku teenuse hind tema elukohast. Kui mõni avalik teenus asub inimesest kaugel, siis teenuse juurde liikumise kulu ei tohi üldjuhul jääda tema rahakoti kanda. Kui kohalik omavalitsus on võtnud mõne riigi teenuse osutamise enda kanda, siis ei tohiks riik unustada seda kulu kohalikule omavalitsusele kompenseerida. Vastasel juhul väheneb kohaliku omavalitsuse suutlikkus täita temale ainuomaseid ülesandeid ? teenida oma kogukonda.
Kohalike omavalitsuste areng
Kogu Euroopas on väga selgelt omaks võetud nn subsidiaarsusprintsiip, st otsustamise viimine võimalikult kodanikule lähedale. See omakorda tähendab kohaliku omavalitsuse tugevdamist ja seltsiliikumise tugevdamist ning kodanikuühiskonna arendamist. Riigi ülesandeks jääb kehtestada selgepiiriline reeglistik, kuidas see kõik toimida saab.
Täna oleme olukorras, kus umbes 70 protsenti avalikke teenuseid saadakse omavalitsuste kaudu. Tihti seab see osutamine kohalikule omavalitsusele suuremad nõuded, kui nad kanda suudavad, mis omakorda toob kaasa omavalitsuste ühinemise. Liiga suurel omavalitsusel väheneb jällegi avaliku funktsiooni kvaliteetse täitmise võime, sest ta võõrandub oma kogukonnast.
Suur osa omavalitsuste eelarvest on ette nähtud riigi poolt alla delegeeritud avalike teenuste osutamiseks, mille jaoks riik ka vastavad vahendid eraldab. Sellega väheneb see osa kohaliku omavalitsuse tegevusest, mida ta ise peab õigeks inimestele osutada ehk nõrgeneb kogukondlik eneseteenindamise mehhanism.
Liikumine kodanikuühiskonna poole aitab kohalikel omavalitsustel seda probleemi leevendada, sest seltsiliikumise areng tekitab olukorra, kus läbi kodanikuühenduste hakkab üha rohkem realiseeruma selline kogukondlik ühistegevus, mida omavalitsus suutis varem ise kanda.
Keskus-tagamaa süsteem
Kodanikeühiskonna paratamatuks eelduseks on seltsiliikumise ja kodanikeühenduste areng, nende asumine kohale, mida täitsid kunagi väikesed kogukondlikud omavalitsused.
Teine tulevikutee, nagu seda näevad ette majandusgeograafid ja haldusspetsialistid, on suurte teeninduskesksete omavalitsuste teke. Viimane eeldab keskus-tagamaa süsteemi vastavusse viimist halduskorraldusega, mis teisisõnu tähendab, et omavalitsus omab tugeva keskuse näol arengumootorit, mis kannab tema identiteeti ning veab käima ka tema tagamaa.
Viimasel ajal on tihti kuulda olnud, et maavalitsused tuleb muuta omavalitsusteks. Siin tuleb aga kohe küsida, kas tänased maakonnad vastavad sellisele keskus-tagamaa süsteemile. Enamik neist paraku ei vasta. Nii ka Jõgevamaa. Heites pilgu Jõgevamaale, eristuvad siin selgelt kolm keskust koos oma tagamaaga ? Põltsamaa, Jõgeva ja Mustvee (Peipsiveere). Neist kaks esimest kannavad oma rolli auga välja, kuid Mustveest alles tuleb tekitada tõsine keskus. Riik peaks teadlikult soodustama Mustvee arengut niisuguseks keskuseks, mis suudab kogu piirkonna käima vedada. Mustvee piirkonna ehk Peipsiveere arengut ei saa tagada Põltsamaalt ega Jõgevalt. Ükskõik, kuidas me piire ka ei nihutaks.
Keskusi, millel praegu pole piisavat toimevõimet, tuleb aidata. Ka see on üks riigi ülesannetest. Muidu loome tulevikus omavalitsuse, mis on küll ühinenud, kuid ei suuda ikkagi pakkuda nõutavas kvaliteedis avalikke teenuseid. Sel juhul peab seda tagama riik ja omavalitsus muutub tagasi külanõukoguks, jäädes dotatsiooni ümberjagajaks.
Linn vs maa
Järgmine küsimus on linnaliste ja maaliste omavalitsuste vahekord. Probleem seisneb selles, et nad on oma arenguloogikas täiesti erinevad nähtused. Linn tekkis kui omavalitsemine väga selgelt piiritletud tiheasustusega alal, mis oli keskajal ümbritsetud müüriga.
19. sajandil tekkis selle kõrvale omavalitsuslik külakogukond, millel oli sootuks teistsugune ajalugu ning teistsugune mentaliteet. Kui jälgida praeguste valdade kinnisideid oma gümnaasiumi tähtsustamisel ja otsida selle põhjuseid, siis 19. sajandil kujunes vallasüsteem välja just koos külakoolide võrgu kujunemisega. Üks põhjus, miks toimus 1891- 1892. aastal Eesti esimene haldusreform ning liideti valdasid kahe-, kolme- ja isegi neljakaupa, oli juba tookord asjaolu, et ühe küla baasil moodustunud väikevald polnud suuteline kooli pidamise ülesandega toime tulema. Just koolipidamiskulude kasv tõi kaasa väikeste valdade ühinemise. Need tendentsid on ka praegu selgelt olemas.
Tänane linn ei oma enam selget piiri ning keskus-tagamaa süsteem toimib tervikuna. Mis saab aga nimeks, kui liitutakse? Kui maa ja linn liituvad, saab omavalitsusüksuse nimeks olla vaid vald. Praeguses õigusruumis pole teist varianti. Sel lihtsal põhjusel, et linna territooriumil ei saa tänase seaduse järgi olla külasid, samal ajal kui valla koosseisus saab linn olla. Mõistlik oleks ühinevatel omavalitsustel võimaldada ise valida, kuidas end nimetada, nagu see toimib Soomes.
VALLO REIMAA,
regionaalminister
