|
Üleeile Jõgeva kultuurikeskuses toimunud Jõgevamaa represseeritute kokkutulekul meenutati läinud aegu ning arutleti selle üle, kuidas talletada mälestusi ja kuidas tähistada tuleval aastal juuniküüditamise 70. aastapäeva. |
Umbes kahesaja kokkutulekulise hulgas olid ülekaalus need, kes omal nahal Siberi-raskusi tunda saanud. Tõsi, lapsena Siberis olnud ei pruukinud neid raskusi endale teadvustada.
“Mina ei tundnud seda valu, mida mu ema ja vanaema. Mina tundsin pigem rõõmu Siberi ilusast loodusest, kaunitest vene rahvalauludest ja lõpututest lumehangedest, mis, tõsi küll, oleksid minu meelest suhkrumäed olla võinud,“ meenutas kaheaastaselt Siberisse viidud Pille Mitt, kes praegu elab Kasepää vallas ja kuulub MTÜ Jõgevamaa Represseeritud juhatusse.
Oma emal Heldi-Irene Sepal, kes oma Siberi-aegseid üleelamisi aastaid tagasi luuleridadesse valama hakkas, palus Pille Mitt kirjutada Jõgevamaa represseeritute hümni. Selle asemel, et päris uut teksti kirjutama hakata, pakkus ema aga välja oma esimeses luulekogus juba ilmunud luuletuse “Küüditamise päev“. Üleeilsel kokkutulekul lauliski Heldi-Irene Sepp hümni, mille viis on laenatud vene rahvalaulult “Tasa heliseb kelluke väljal“, publikule ette.
Tunnistasid omaks
“Peipsi piirkonna represseeritud on selle juba oma hümniks tunnistanud. Kui arvate, et see võiks olla terve Jõgevamaa represseeritute hümn, andke sellest aplausiga märku,“ ütles Pille Mitt. Pärast laulu kõlanud aplausi järgi otsustades, võttis rahvas hümni omaks ning nii mõnigi kuulaja pühkis enne plaksutamist pisaraid.
Siberi-teed meenutati kokkutulekul nii publiku ees kui ka isekeskis. Ühiselt vaadati ka Andres Söödi küüditamisteemalist filmi “Ajapikku unustatakse meie nimi“ ja kohtuti autoriga.
“Saatusekaaslastega kokku saada on südant soojendav, aga samas oli tänane päev minu jaoks ka üsna valus,“ ütles jõgevlanna Virve Altmäe. “Küllap teevad Siberi-jutud mulle nii palju haiget sellepärast, et meie perekonna kaotused olid üsna suured. Kes jäigi Siberi mulda, kes jõudis küll koju, aga murtud tervisega. Praeguseks oleme meie üheksaliikmelisest perest alles vaid meie noorema õega.“
MTÜ Jõgevamaa Represseeritud juhatusele oli kokkutulekuliste suur arv siiski tõestuseks, et saatusekaaslaste kokkusaamisi on vaja.
“Mul oli kogu aeg hirm, et täis saavad ainult kultuurikeskuse saali kaks esimest pingirida, aga nüüd võin öelda, et meie pingutused ei jooksnud sugugi tühja,“ ütles MTÜ Jõgevamaa Represseeritud juhatuse liige Anne Veinmann, kes kokkutuleku korraldamise idee välja käiski.
Vastuseta küsimused
Tema sõnul ei andnud kokkutulekule järgnenud ümarlauajutud mitmel põhjusel siiski vastust kõigile MTÜ juhatust huvitavatele küsimustele, näiteks küsimusele, kuidas jõuda oma sõnumiga paremini tänapäeva noorteni ja kuidas nendega mälestuste talletamise alal koostööd teha. See-eest pakkus aga teenekas ajalooõpetaja ja kodu-uurija Eino Veskis end lektoriks mõnele järgmisele represseeritute kokkusaamisele ja külas viibinud Memento Rakvere Ühingu juhatuse suurte kogemustega esimees Aino Kiiver andis kasulikke näpunäiteid ühingu igapäevatöö ja järgmiste ürituste korraldamiseks.
“Ma pole ammu nii sümpaatsel ja liigutaval kokkusaamisel viibinud,“ kiitis Jõgevamaa represseeritute kokkutulekut Memento Tallinna Ühenduse liige Peep Varju. “Meie ühendustel on ju kõigil samad probleemid ning seetõttu on meil tark koostööd teha ja kogemusi vahetada. Põhiprobleemiks on see, et tegevuseks napib raha ja kui kohalikud omavalitsused ei aita, siis pole abi loota kusagilt.“
Jõgevamaa omavalitsuste koostöövalmiduse kohta oli kokkutulekul kuulda vaid kiidusõnu. Kokkutuleku korraldamist toetas aga Jõgevamaa Koostöökoda Leader-programmi rahadest.
i
RIINA MÄGI
