Rein Schihalejev: Vaimulik olen ma kogu aeg

Olete oma ametnikutöö kõrvalt veel Mõisaküla koguduse hooldajaõpetaja. Miks?

Minust sai Mõisaküla hooldajaõpetaja sellel ajal, kui ma täitsin Viljandimaa praosti kohuseid. Soovitan alati kõigile kirikukollektiividele kindlasti ka Mõisakülas ära käia ? mis sellest, et seal pole isegi kirikut ? seal on fantastilised inimesed! Nad oskavad nii hästi külalisi vastu võtta, see mulje on kustumatu! Nad on väsimatud ja kaks korda kuus on Mõisaküla koguduses suur pidu ? õpetaja tuleb! Kunagi ei saa nii, et pean lihtsalt teenistuse ja tulen ära. Nad tahavad suhelda, seal on kaetud laud, inimesed on  koos ja räägivad. Pärast pannakse veel võileibu või õunu koduteele kaasa. Mul ei jätku südant neile ära öelda, et ma järgmine kord ei tule, vaid ma lähen sinna alati rõõmuga.

Kas see kogemus vaimulikuna on piisav, kas te suurema järele puudust ei tunne?

Ma suhtlen inimestega ju ikka. Olen alati mina, suheldes ükskõik kellega. Kuigi kirikus võtan inimesi vastu vaid kaks korda kuus, kutsutakse mind mitmesugustele üritustele. Et olen n-ö koolikatsuja ehk külastan sageli inspektorina maakonna koole, kutsutakse mind näiteks ka koolidesse advendihommikutele. Olen haridusametnik, kuid pühitsenud sisse näiteks õpilaskodu. Sellega on nii, et kui oled vaimulik, oled seda kogu aeg.

Kas Teid saab kutsuda ka näiteks perekondlikele talitustele?

Viljandi linnas on mind kutsutud õpetajaid asendama ja mul on paar peret nii Viljandis kui  Põltsamaal, kellega rohkem suhtlen. Inimesed saavad ikka õpetajat valida, vähemalt meie praostkonnas pole seni veel keegi kiriku ukse peal ees seisnud, öeldes, et tema kirikusse ei tohi laulatama, ristima või matma minna. Muidugi on viisakas kohalikult õpetajalt luba küsida.

Kui palju puutute kokku religiooniõpetusega koolides ja mida see endast kujutab?

Mina räägin religiooni- ehk maailmavaateõpetust Mõisakülas 9. klassile ringitööna.

Selle õppeaine õppekava ja metoodika on olemas ja teemad jagatud esimesest kooliastmest kuni gümnaasiumi lõpuni.

1.-4. klassini hõlmab see meie rahvakalendrit kõige laiemas mõttes, peatutakse nii rahvuspühadel kui pärimustel, räägitakse lahti kalendripühad kristlikus traditsioonis ja sealhulgas on ka mõned piiblilood. II kooliaste,  kuni 6. klassini, tegeleb eetika printsiipidega, see on probleemõpe, mis sisaldab  rollimänge ja situatsioonilahendusi. III kooliaste kuuleb erinevate religioonide ajalugu, alustades loodususunditega, mille hulgas on ka eesti Maausk ja Taarausk ja lõpeb suurte maailmareligioonidega.

Gümnaasiumis lähenetakse religioonile fenomenoloogliselt, vaadeldakse erinevad ja sarnaseid nähtusi kõikides religioonides.

Tegemist pole siis ühe usu propageerimisega, vaid tutvustatakse kõiki religioone?

Kooli usuõpetus ei puuduta ainult ühe religiooni õpet. Mu abikaasa, kes praegu tegeleb religiooniõpetusega doktorantuuris, on toonud hea näite, võrreldes kooli religiooniõpetust muuseumis käimisega. Majamuuseumis ju näidatakse ka kirjaniku söögituba ja kööki, kuid ei istuta lauda,  ei minda toitu proovima.

Religiooniõpetuse õpetaja ei saa õpilastele ütelda, et üks või teine religioon on parem või halvem, see on neid kõiki tutvustav aine. Treffneri Gümnaasiumi õpetaja Toomas Jürgenstein on öelnud, et tema annab seda ainet selleks, et noortel oleks võimalikult adekvaatne ja mitmekülgne info, mille põhjal oma maailmavaadet kujundada. Kui see aine puudub, jääb maailmapilt ühekülgseks, sest sellest puudub oluline osa inimkonna vaimsetest arusaamadest.

Kes aga soovib saada sügavamat kristlikku õpetust, see on oodatud kiriku juurde pühapäeva- või leerikooli. Kirik on, erinevalt koolist, see koht, kus juba istutakse ka lauda ja proovitakse süüa, mitte ainult ei vaadata kõrvalt.

Tundub, et sellist maailmavaateõpetust oleks kõigile vaja, kui palju õpilasi täna sellest osa saab?

Koole, kus õpetatakse usuõpetust, on 10 %, ja õpilasi, kes seda saavad ühel või teisel moel, on ainult 1%. Religiooniõpetust õpetatakse kas gümnaasiumis kooli valikainena, põhikoolis ringitööna või õpilase poolt valitava valikainena ning Eestis on ka 2-3 kooli, kus religiooniõpetus on tunniplaanis korralise õppeainena. Kui ühe kooliastme piires on usuõpetust soovivaid inimesi kuni 15, siis on koolil kohustus leida selleks ka õpetaja ja talle palk.

Mille põhjal koostatakse õppematerjalid ja kas usuõpetuse õpetajate hulgas on ka maausku inimesi?

Materjalide koostajad on seadnud enda ülesandeks erinevaid religioone kirjeldades võimalikult neutraalseks jääda. Maausu kohta on kasutatud seda infot, kuidas nad ise ennast oma koduleheküljel on kirjeldanud. Ja koostatud materjalid on kõigile ka ülevaatamiseks, paranduste ja täiendamiste tegemiseks saadetud.

Maausuliste hulgas religiooniõpetajaid ei ole. Nad on selle kohta ise öelnud, et maausku peab tajuma, seda ei saagi õpetada.

Kui Te iseenda sisse vaatate, kas näete seal ka pisut Muinas-Eestit?

Ma olen maal kasvanud, puude ja metsa vahel. Aga mis see Muinas-Eesti on? Praegusel kujul Taara- või Maausku pole ju varem olemas olnud. Need on uuesti kokku pandud usundid.

Sageli räägitakse sellest, et piiblitekstid on meile geograafiliselt kauged. Kas pole vaja kristluse ja muinasõpetuse vahel ühendust otsida, luues nii eestipärast kristlust?

Eestipärane kristlus on olemas niivõrd, kuivõrd on olemas eestlastest kristlasi.

Piibliraamatut silmas pidades on vaidlusi tekitanud erinevad tõlkimise teooriad ja erinev lähenemine. Piibel on eestipärane niivõrd, kuivõrd seda on eesti keelde tõlgitud. Iga keel kannab oma eripära, kui mingi tekst on eesti keeles, siis ta ongi eestipärane.

Uku Masing on otsinud eestipärast ristiusku, rääkinud sellest oma esseedes pikemalt. Meil on meie kogemused, geograafiline asend ja ajalugu ning me ei saa midagi üheselt üle võtta ei  Soomest ega Saksamaalt.

Reformatsioon oli Martin Lutheri katse ristiusku saksapärasemaks muuta. Miks levis see õpetus just neisse maadesse, kus varem kasutati ruunikirja?

Mitte katse saksapäraseks muuta, vaid katse tuua usk tavalisele inimesele lähemale kõige laiemas mõtte. Tänu temale sai alguse tõlkimine rahvuskeeltesse. Et Luther oli sakslane, muretses ta loomulikult saksa rahva eest.

Toomas Paul on seda teemat kommenteerinud umbes nii, et kui tuua siia lõunamaalt apelsinipuu, siis tuleb talle ehitada kasvuhoone, luua eritingimused ja näha palju vaeva, siis ta heal juhul ei kuiva ära ja kasvab kuidagi. Kuuseseeme langeb aga maapinnale ja kasvab ise, ilma erilise sekkumiseta suureks puuks. Mõne asja jaoks on pinnas õige, mõne jaoks mitte.

Mõni ideoloogia, mõni õpetus, on sobiv ja vastuvõetav, teine mitte, seda sobivust saab näidata vaid ajalugu. Kui luterlikud misjonärid Hispaaniasse jõudsid, siis anti neile aeg, et riigist lahkuda, või nad oleksid peajagu lühemaks tehtud. Siia jõudes aga võeti see seeme vastu.

Luterlikust kirikust on Eestis sajandite jooksul saanud rahvakirik, tahavad eestlased seda või mitte. Kas see kirik ei võiks võtta oma rahva hinge eest hoolt kandes pisut rohkem vastutust?

Suhtumine on vastastikune. Kirik võtab ühiskonna teemadel piisavalt sõna. Igal pühapäeval peetavad jutlused pole midagi muud kui avalik pöördumine rahva poole. Olen täiesti veendunud, et sattudes luterlikku kirikusse jutlust kuulama, kuulevad inimesed kristliku õpetuse sidumist kaasajaga ja seda ei saagi teisti teha kui päevamuresid puudutades.

Kas ei saaks oma majast rohkem välja tulla ja pakkuda inimestele enam hingepidet?

Sageli ootavad mõned arvamusliidrid, et kirik kinnitaks avalikult just nende seisukohta. Aga kui kiriku puhtalt kiriklik seisukoht inimestele korda läheks, siis tuleksid nad kirikusse.

Soovi korral leiab rahvas kiriku üles. Juba kirikutorn jääb silma, kirik on tavaliselt nähtaval kohal, sageli peaaegu tee peal ees. Kirikul on ka häälekandja Eesti Kirik, mida saab lugeda ka internetist. Ruuporiga tänavanurgale ei lähe luterlik kirik kunagi, see komme on uususunditel.

Vahest oleks vaja taasluua eestipärane vennastekogudus, mis oleks näoga rahva poole ja tegeleks hingehoolekandega? EELK sarnaneb Kaitseliidule, need on kinnised ühingud, kus liikmetel on tore olla, kuid nad ei ole näoga eesti rahva poole pööratud.

Põhiseaduses on kirjas, et iga eestlase kohus on oma Eestimaad kaitsta, ja kui vaja, siis relvaga. Seega on Kaitseliit eestlasele lausa kohustuslik organisatsioon.

Aga eks juba Augustinusest alates on räägitud sellest, et mingi asja märkamiseks tuleb ära käia pikk tee. Kõigepealt peab olema silmanägemine, seejärel tuleb vaadata õiges suunas ja ka siis ei pruugi veel kõike märgata.

Kaitseliit on väljas, oma rahvaga koos näiteks vabariigi aastapäeval. Siis toimub paraad, pidupäeva tähistamine mitmesuguste sündmustega kõikides maakonnakeskustes. Mehed näitavad relvi, naised küpsetavad pannkooke või jagavad suppi. Seda ei saa kellelegi koju kätte viia, rahvas peab ise kodunt välja tulema. Kõik algab inimeste endi suhtumisest kogu ühiskondlikku ja vabatahtlikku tegevusse.

Kes peaks kodanikule selle suhtumise andma?

Kodud. Kõik algab kodust.

Ometi pääseb noortele ligi ka kooli kaudu, miks seda piisavalt ei tehta?

Eestimaa inimestel on hakanud kaduma üleüldine siht, sama on ka isamaalisusega. Kes selle peab paika panema, see võibki jääda retooriliseks küsimuseks, aga inimesed on iseendasse sulgunud.

Kahjuks on meie inimeste suhtumises paljud sellised rudimendid, mis on kaasa võetud nõukogude ajast. Näiteks poiste äraviilimine omaenda Eesti sõjaväest! Pole ju enam võõra riigi armee, aga ikka ta ei teeni… On see Eesti Vabariik, milline ta on, aga ta on ju enda oma!

Midagi on lahti selle isamaalise kasvatusega.

Kes peaks kasvatama, kas jälle kodud?

Ma ei süüdista kedagi.

Mina süüdistan. Meil ju häbenetakse isamaalisust riiklikul tasandil. Mida arvata neist, kes soovivad praegu, vabas Eestis, tähistada jõule nõukogude nostalgiaga?

Tundub, et inimesed ei saa aru, mis on oma ja mis võõras, kuid nostalgia on üleüldine. Tulin Saksamaalt, seal saab osta moblapaela kirjaga DDR. Paljud inimesed idealiseerivad oma noorusaega.

Kuidas Teie lapsepõlves onu Leninisse uskusite?

Unes ta mulle ei ilmunud. Ja ma olin liiga noor, et saada religioosset elamust.

Kui palju puutusite kokku sellega, et inimesed tulid järsku kirikusse moe pärast?

1990. aastatel oli kirik tõesti moes. Ja just üleminekuaeg on minu jaoks nostalgiline, kui üldse nostalgitsemisest rääkida ? mu iga oli selline. Olin tollal Karksi kiriku juures, kuid et olin lapsena sageli tõsikristlasest vanaema hoida, polnud ristiusk mulle ka varemalt võõras.

Põltsamaa õpetajana olin ka kirikus toimuva nö ümberasumise tunnistaja. Et kirikusse kuulumine oli muutunud üldiselt aktsepteeritavaks, läksid paljud inimesed oma elukohajärgse kodukoguduse liikmeks. Tegemist oli inimestega, olid leidnud võimalused ristimiseks, leeritamiseks ja kristlikeks matusteks ka nõukogude ajal. Õp Kuurme oli üks neist, keda teati ja kelle juures käidi väga erinevatest Eestimaa nurkadest ja oldi ka Põltsamaa koguduse liikmed.

Uskuda võib igal pool, palvetada kodus, kiriku ülesanne on aga olla traditsioonide kandja.

Harjumus ja traditsioon on meil ära kadunud, seetõttu ei oska me enam pidada ühte riiki enda omaks ega ka kristlust selleks, mis midagi pakub. Läheb veel põlvkondi, kuni asi tasapisi paraneb. Pisut ju juba julgetakse ka Eesti riiki enda omaks pidada. Ka kirikus on madalseis ületatud, inimesed hakkab ka sellega harjuma, et kirik on jälle olemas.

Kirik on, erinevalt riigist, alati olemas olnud. Luterlik kirik kandis traditsiooni kõige raskemal ajal, juba nende vaprate õpetajate pärast on oluline, et kirik säilitaks oma näo.

Kirik on sarnaselt koolile, üks konservatiivsemaid organisatsioone üldse, kuid samas peab ta ka arenema, sest ta on elav organism.

Saksamaal on luterlikus kirikus näiteks 4 või 5 erinevat jumalateenistuse korda ning see on puhtalt koguduse traditsiooni küsimus, millist kasutatakse. EELK-s on praeguseks kokku pandud uus jumalateenistuse kord ja palju õpetajad peavad teenistusi uue korra ja liturgia järgi, kuid samas jääb kehtima ka vana. Ma ei pea siinkohal vajalikuks laskuda teoloogilisse, selgitamaks liturgia ajaloolisi arengu nüansse vanal Liivimaal.

Mis põhjusel muudetakse seda lituriat, mis ühendab põlvkondi? Miks lõhutakse vabas Eestis selliseid sidemeid? Kas mõni õpetaja on nii edev, et tahab kanda värvilisi riideid? Või on selle taga mingid majandusasjad?

Õpetaja on oma koguduses vastutav kristliku õpetuse puhtuse ja õigsuse eest. Kui õpetaja on veendunud, et uus kord on täpsem, siis ta võtab selle kasutusele. Mina pole õige inimene sellele küsimusele vastama, sest ma pean teenistusi endise korra järele. Põhjenduseks on seesama traditsioon, mis minu arvates ikka veel kannab. Ta heliseb, on tervik ja töötab. Võib-olla mulle meeldib ta puhtsubjektiivselt. Aga vastust sellele küsimusele  tasuks küsida neilt, kes uut korda pooldavad, neilt saab kindlasti huvitavaid vastuseid.

Paiksuseidentiteedi äravõtmine on üleilmastumise ilming. Miks peab üldse inimesi pöörama, minema näiteks teise religiooni areaali, kui Jumal kuuleb kõiki, olenemata sellest, mis nimega teda kutsuda?

Vanad traditsionaalsed õpetused ei tegele enam ammu sellise pööramisega. Tänapäeva misjon on  paikkondlikke traditsioone toetav ja arvestav, kaasaegst misjoni tööstiili ja suhtumist ei saa võrrelda keskaegsete maadevallutus misjonikäikude omaga. Kristlik Misjon seisneb paljus ka  humanitaarabi andmises.

Uued usundid on küll usinad oma tõde kuulutama, aga selle üle ei saa EELK vastutust võtta.

Kuurme õpetas, et vahet saab teha selle järgi, et tõelised kristlased räägivad Jumalast, aga uususundid iseendast. 

Palju Eestis sellised hingepüüdjaid on ja kas nad ohustavad rahva vaimset tervist?

Oluline põhjus, miks peaks koolis usuõpetust õppima, ongi see, et inimene suudaks teha vahet ja orienteeruda selles pinnases ja maastikus, mis meil reaalselt eksisteerivad. Kooliprogrammis selgitatakse ka suuremaid uususundeid ja see, kes on religiooniõpetust saanud, ei pea Vahitorni pakkujaid luterlasteks.

Miks Vahitorni pakkujaid ei saa vabariigist lihtsalt minema peksta?

Seda pole postsotsialistlikus ühiskonnas võimalik teha. Kui luteri kirik üritaks, tuleks piirata kõiki teisi, mis aga omakorda tähendaks usuvabaduse piiramist.

Üsna hea organistasioon on aga Eesti Kristlik Nõukogu, mis on ise loksunud nii paika, et need, kes on nõus koostööd tegema, kuuluvad sinna ja teised mitte.

Kaua võtab aega, et traditsioonid taastuvad? Äkki seguneme, saame kohvipruuniks ja kaome?

Kõik sõltub meist, kas me leiame oma eesmärgi. Kuidas suhtume eestlastena oma vabariiki.

Ma tahan olla idealist ja uskuda, et kõrgem võimukandja on rahvas.

Kas võiksite jätta riigiametnikutöö ja minna uuesti mõnesse kirikusse õpetajaks?

Elus on erinevaid perioode. Ma ei välista seda võimalust, kuid arvestan sellega, et mu kodu on Viljandis ja laps käib koolis, st väga liikuv ei saa ma olla. Olen kaugel sellest, et oleksin rahul kõigega, mis mu ümber toimub, kuid ma teen vahet, mida mina saan muuta ja mida mitte.

Mida soovite eestlastele sel jõulueelsel ajal?

Leerilastele ma räägin, et vanemate austamine on jätta meelde ja kanda edasi, nii kodu, perekonna, paikkonna, kui Eesti riigi ja ka Euroopa traditsioone. Neid pidada, hoida meeles ja edasi kanda, sest siis elame me kaua maa peal ja meie käsi käib hästi.

Olgu meie riik ja meie kirik millised nad on, oluline on neid hoida, pidada kinni traditsioonist.

Kasutagem seda jõulueelset aega selleks, et jätkuks aega saabuvateks pühadeks end ka seesmiseelt või vaimselt ette valmistada. See tähendabki, et tuletaksime meelde ja püüaksime elavdada oma perekondlikke või paikkondlikke traditsioone, mis on seotud saabuvate pühadega, et saabuvad Jõulud võiksid olla üheks meeldejäävamateks, mida oleks hea meenutada veel pikka aega.

JAANIKA KRESSA

blog comments powered by Disqus