Pakid pandi auto peale ja matkata sai kompsudeta rattaga. Ning sõita polnudki vaja just väga palju ? vaid 155 kilomeetrit. Sellele vaatamata oli kolm päeva matka väsitav ning nii mõnegi jaoks päris tõsine katsumus, sest sõita tuli peamiselt mööda liivaseid teid ja metsaradu, läbida ka sihte ja raiesmikke, kus headest sõiduoskustest väga palju kasu ei olnud ? lihtsam oli ratast käekõrval lükata.
Mainimist väärib seegi, et noorim metsarattur oli kõigest kaks aastat ja kolm kuud vana ning tegi suure osa reisist kaasa pakiraamile kinnitatud turvaistmel. Pisike matkaline oli asjaga väga rahul.
Ratta- ja loodusesõbrad võtsid esmalt suuna Luuale. Luua Metsanduskooli õppejõud Vello Keppart tutvustas ratturitele säästva metsamajandamise standardi FSC kuuendat printsiipi ehk mõju looduskeskkonnale. Juttu tuli haruldaste lindude kaitsest, samuti puudest, näiteks üle 30 meetri kõrgeks kasvavast künnapuust. Tutvuti Luua arboreetumiga ning sõideti edasi kaunitele Ehavere rattaradadele.
Teemaks säästva metsamajanduse standardi FSC tutvustamine
Igal taolisel ettevõtmisel on oma kindel teema. Käesoleval aastal oli matka läbivaks teemaks säästlik metsamajandamine ja metsade sertifitseerimine.
Korraldajate sõnul on väga raske eristada, kumb on olulisem, kas väntamine või põhimõtete ja probleemide tutvustamine. Tegelikult on see üks tervik, seda enam, et peamiselt kulges tee mööda radu, kus matkajad ise metsa võlu ja valu märgata said.
Retkel oli kümme pikemat peatust, kus tutvustati säästva metsamajandamise standardi FSC kümmet printsiipi. Näiteks tuli juttu kogukonna suhetest ja tööliste vastutusest, istandikest, kõrge loodusväärtusega metsade säilitamisest ja paljust muust.
Tänavu sõideti Jõgevamaal sellepärast, et kord oli meie maakonna käes. Eelmisel aastal tutvuti Põlva- ja Tartumaa metsadega ning järgmine kord külastatakse Ida-Virumaad.
Tänavune rattaretk ?Kuidas elad, Eesti mets,? oli juba kaheksas, kusjuures traditsioon on käia erinevates Eesti paikades kaks korda aastas: kevadel ja sügisel.
Vahepeal tuli jalgrattad maha jätta
Esimese päeva ennelõunal kulges rada peamiselt mööda üsna põnevaid liivateid.
Maitsvat lõunat söödi aga Kaiu mägedes. Esimest väsimust tundvatele matkalistele maitses Sirkli talu pakutud eine ? supp ja pannkoogid ? ülihästi.
Nüüd aga läks teekond hoopis põnevamaks: ratas tuli maha jätta ning võtta ette mitme kilomeetri pikkune teekond jalgsi, et avastada, mida pakuvad Kaiu loodusrajad. Ja avastamisrõõmu jätkus küllaga: ületada tuli laudtee, tutvuda sai järvega ning läbida mitmekilomeetrine matkarada.
Sõit mööda tõusvaid metsaradu nõudis matkalistelt juba hoopis enam tehnilisi sõiduoskusi ja pakkus samas tõsiseid looduselamusi.
Päeva lõpuosas tuli aga retkeliste nägudele kergendunud ilme: päris mitu kilomeetrit kulgeti mööda kiiret maanteed, lausa Kasepää valla piirini välja.
Ööbimiskoht asus Murrus. Kohanimi tekitas kenakesti elevust, sest vangla ja vangidega polnud sellel mingit pistmist.
Telgid üles vihmasajus
Murrus sattusid retkelised tõelise dusi alla, märjaks ei saadud aga mitte päris vabatahtlikult, nimelt olid avatud taevakraanid. Telgid saadi üles märjale rohule, aga ega see kedagi heidutanud. Julgemad viskasid lausa nalja: sadu hakkaski liiga hilja peale, terve päev lasi ilmataat peaaegu kuivalt ära sõita ? mõnelgi eelmisel retkel nii toredat võimalust ei avanenud. Ja et dusi alla sai, sellega polnud üldse arvestatud.
Ometi jätkus tegevust lausa varajaste hommikutundideni. Traditsiooniliselt on jalgrattaretkel ?Kuidas, elad Eesti mets?? matkaliste öid sisustanud rahvamuusika. Nii oli see ka tänavu. Kohal oli üks tuntumaid võrukesi Pulga Jaan, kes huvilistele kitarri saatel peamiselt omaloomingulisi laule esitas.
Et paljud metsahuvilised olid juba palju kordi varemgi retkedel käinud, oli neil piisavalt teemasid, mille üle mõtteid vahetada.
Öö telgis oli elamusterohke: magamiskott oli küll soe, pidi tagama mõnusa ööbimisvõimaluse isegi vaid mõnekraadise soojaga. Tegelikult oli aga üsna jahe, kõigepealt hakkasid külmetama jalad. Villased sokid tegid olemise veidi paremaks, kuid kogu varustus oli väga niiske. Ja algajal matkajal polnud pärast esimest raskevõitu päeva õiget söögiisugi.
Hommikul ärgates oli tunne, et jalad on tulised ja mõnda muud ihuliiget nagu polegi. Ja istmikust ei tasu üldse kõnelda.
Nii huvitav ei saa ju ometi olla
Korraldajad, kes olid, nagu tavaliselt, Eestimaa Looduse Fondist, hoiatasid juba hommikul: kui esimesel päeval oli retk huvitav, siis teine päev pakub hoopis rohkem elamusi ja nii see ka oli. Tutvunud printsiibiga omandisuhted ja vastutus, mis nõuab konkreetsete omandisuhete kehtestamist, suunduti hoopis raskematele ja keerulisematele radadele.
Enamik ennelõunasest teekonda kulges metsateedel, kus tuli ratast enamasti käekõrval lükata. Üks matkaline arvas selle peale, et ega matk ometi nii huvitav ei saa ka olla. Mõned aga ristisid toimuva lausa mudaralliks.
Pärast lõunasööki läks teekond veidi kergemaks ja edasi sõideti peamiselt mööda kruusateid. Tutvuti puidutöötlemisega ning räägiti sellest, kuidas metsast hüved saavad. Ööbima jäädi Reastvere lähedale. Seekord oli väljas päike ja telgid said üles pandud täitsa kuivades oludes. Vihmasadu siiski tulemata ei jäänud, see jõudis lihtsalt natuke hiljem kohale.
Pühapäeva hommikul tervitas matkaselle vihmasadu ja tuul ilm, mis ka kõige kangemaid just välja ei meelitanud. Sellest hoolimata asusid ratturid teele, sõideti jälle mööda põnevaid metsateid, mille peale nii mõnigi metsarattur oli üsna hämmingus: kuidas küll suudeti leida nii palju radu, kuhu tõenäoliselt varem õieti jalakäijad ja jalgratturidki sattunud pole, autojuhtidest rääkimata. Uudistamist ootas Emumägi, kus ületati ühtlasi ka Lääne-Virumaa piir ning raba Endla looduskaitsealal.
MTÜ Eesti FSC Töögrupp juhatuse liige ning ka ELFI toetajaliige, kes peamise giidina tegutses, ütles, et käänuliste, kurviliste ja raskestiläbitavate teede valimine ei ole juhuslik, just nii saavad retkelised ise metsa olukorrast kõige parema pildi. Tänavune retk oli üsna hiline, tavaliselt on metsadega tutvutud varakevadel. Eestimaa Looduse Fondi tegevdirektori, matka korraldaja ja projektijuhi Jüri-Ott Salmi sõnul nõuab raja ettevalmistamine omajagu tööd.
Matkal oli abiks üsna palju vabatahtlike, kes väsinud matkalisi niinimetatud ?laibaautos? edasi aitasid, rada tähistasid ning hoolitsesid selle eest, et keegi üksinda maha ei jääks. Suure panuse matka kordaminekusse andis ka Riigimetsa Majandamise Keskus (RMK).
EVA KLAAS
