Asta Sarv, Elistvere loomapargi perenaine aastatel 2001-2008:
Loomapargis töötatud aeg oli raske, aga ilus ka. Ilus selle poolest, et loomapargis töötanud inimesed olid kõik väga püüdlikud ja hoolisid väga loomadest. Meid, loomapargi töötajaid oli vähe ja me hoidsime kokku ning ülemuse-alluva suhteid meie vahel ei tekkinudki.
Eriti toredad olid loomapargis need päevad, kui võisime tõdeda, et mõni meie hoolde toodud viga saanud loom on õnnestunud jalule aidata. Looma ja inimese vahel tekivad sellises situatsioonis usalduslikud suhted: ta hakkab sind ära tundma ja sul järel käima.
Kui reporter Aivi Parijõgi ükskord Elistveres telesaadet tegemas käis ja Kaupo Ilmetilt küsis, kas Asta tunneb ikka kõiki loomi, siis vastas Kaupo: “Veel olulisem on see, et kõik loomad tunnevad Astat ka.” See vastus tegi südame soojaks.
Loomadele ei tasu muidugi oma kujutlustes liiga inimlikke omadusi külge pookida. Näiteks kährik Krässuga saime esialgu väga suurteks sõpradeks, aga kui ta meil esimese talveune ära oli maganud ja ma talle kui vanale tuttavale läheneda püüdsin, naksas ta mind sõrmest. Talveunega oli tal kogu meie sõprus meelest läinud!
Tegime rumalusest mõne teisegi vea. Võtsime näiteks vastu kodutuhkrud, keda neist lahti saada sooviv omanik meile üliagaralt pakkus, jättes mõned nende pidamisega seotud nüansid ka rääkimata. Lugesime nende kohta küll üht-teist, aga loomad olid ilusad ja lootsime neist kõige paremat. Lõpptulemus oli see, et haisesime ise nagu tõhud ega julenud enam rahva hulka minna. Et meil kodutuhkrute pidamiseks siiski tingimusi polnud, andsime nad lõpuks ära.
Külastajaid käis loomapargis mitmesuguseid. Mõnedega saime nende sagedaste visiitide pärast lausa teretuttavaiks. Hea meel oli aga ka nende üle, kes tulid n-ö puhaste lehtedena ja kellest kohe välja paistis, et nad loomadest suurt midagi ei tea. Ära minnes teadsid nad ju palju rohkem!
Oli ka neid, kes väravast väljudes piletikassas istunud loomapargitöötajale head aegagi ei tahtnud öelda. Püüdsin alati välja selgitada, mis selliste külastajate tuju ära oli rikkunud ning puudused kõrvaldada.
Meenub ka üks tragikoomiline seik. Üks külastaja võttis pärast loomapargis käimist kontakti veterinaarteenistusega ja väitis, et ühel meie põdral on tagumikus heinapunn ees ja ta ei saa sellepärast pabulaid lasta. Kui signaal omakorda meieni jõudis, arvasime algul, et jutt käib põdrast, kellel tõesti olid terviseprobleemid ja kelle ravimisega me juba hulk aega tõsiselt tegelnud olime. Lõpuks aga selgus, et jutt käib teisest, tervest põdrast, kellele märtsikuiselt märjalt lumelt tõustes lihtsalt hein tagumiku külge tolknema oli jäänud. Punni polnud mingisugust, aga jama tuli sellest oi kui palju ja aru tuli anda Tallinnani välja.
Kui meil tuli omal ajal tegutseda aastast aastasse raha- ja tööjõupuuduse tingimustes, siis nüüd läheb loomapargil muidugi palju paremini. Ka loomapargi juures tegutsev looduskeskus tegutseb hästi ja seda juhib Elle Mäeranna näol väga sobiv inimene.
