Kui täna küsiks keegi, kas Eestis on võimalik viia läbi kodanikualgatus, milles lööb kaasa 800 000 eestimaalast, peetaks seda küsijat ilmselt sinisilmseks idealistiks ning vastatakse üsna kiiresti: ei. Nii suurejooneline algatus eeldaks ju kogu aktiivse elanikkonna kaasamist.
See eeldaks mingit ühist rahvuslikku eesmärki või siis nii suurt ja teravat probleemi ühiskonnas, et valdav enamus elanikest peaks vajalikuks selle lahendamisele õlg alla panna. Täna on sellise mastaabiga probleeme või algatusi raske ette kujutada, kuid veerand sajandit tagasi vastasid sajad tuhanded meie kaasmaalased just sellisele eksistentsiaalsele probleemile.
Meil oli oht jääda vähemuseks omaenda kodumaal, oht sulanduda Moskvast juhitud poliitika tagajärjel ühtse nõukogude rahva sekka. Ja oht minetada alatiseks võimalus luua selline Eesti riik, mille mõtteks on meie põhiseaduse kohaselt “tagada eesti rahvuse ja kultuuri säilimine läbi aegade“.
Põhimõttelised valikud
1980. aastate lõpus tõstis Eestis pead mõte omariikluse taastamisest, mida loodeti saavutada Nõukogude Liidu sisekriisi süvenedes. Küll aga ei olnud ühest vastust küsimusele, kuidas seda teha ja mis alustel?
Sisuliselt oli valikuid kaks. Kas kuulutada soodsa juhuse tekkides välja iseseisvus ning eralduda Nõukogude Liidust, mis tundus paljudele lihtsam ja vähem konfliktsem? Kuid nii oleks jäänud vastuseta põhiline küsimus: kes on õigustatud otsustama Eesti tuleviku üle?
Sellisel juhul kõik Nõukogude Eesti sissekirjutusega elanikud, kaasa arvatud Nõukogude armee. See tähendanuks ka endise liiduvabariigi jätkuvaid kohustusi Venemaa suhtes. Nagu kirjutas hilisem Eesti Kongressi liige Toomas Haug: “Ei ole ilus kaunistada end võõraste sulgedega, hoopis rumal on aga kiinduda võõrastesse ahelatesse.”
Õnneks kerkis esile ka teine valik: taastada Eesti sõltumatus selle riigi järglasena, mis kuulutati välja 1918. aastal ning selle kodanikkonnaga, mis oli Eesti Vabariigil kuni Stalini teostatud okupatsioonini.
Rahvusvahelise õiguse põhjal eksisteeris Eesti Vabariik ju juriidiliselt edasi. Seega oli kõige loogilisem ja rahvuslike huvide – Eesti rahva säilimise – seisukohalt kõige otstarbekam püüda taastata juba olemasoleva ning rahvusvaheliselt tunnustatud riigi iseseisvust. Õiguslikult väljendus kõik see järjepidevuse põhimõttes.
Meile sai üsna ruttu selgeks, et Eesti riikliku järjepidevuse tegelik kandja on ka füüsiliselt säilunud, selleks on Eesti Vabariigi kodanikkond. Ainult et kes need kodanikud siis on? Kõigil olid taskus punapassid…
Hirmu ületamine
Nii tekkiski idee kogu kodanikkond uuesti üles lugeda, mis sisuliselt tähendas kodanikualgatuse korras läbi viidud rahvaloendust. Nii seda aprillist 1989 tegema asutigi – moodustati vabatahtlikest komiteed, kus panid endid kirja kõik sünnijärgsed Eesti kodanikud ja nende järglased. Kümne kuuga registreeris end praktikas veel mitte eksisteeriva Eesti Vabariigi kodanikuna 790 000 inimest. Nad julgesid tunnistada oma allkirjadega riiki, mida tegelikkuses veel polnud.
Inimesed panid end kirja kultuurimajades, kirikutes, aga ka lihtsalt tänavale üles seatud loenduspunktides. Selle tulemuseks oli mitte üksnes sadade tuhandete registreerimine, vaid murrang nende sadade tuhandete teadvuses. Enda Eesti Vabariigi kodanikuks kuulutamise deklaratsioonile allkirja andmine tähendas aastakümneid sisendatud hirmu ületamist.
Senisest suurema autonoomia taotlus asendus uue rahvusliku eesmärgiga. Tegelikult kujunes kodanike registreerimine kõige võimsamaks ning õigusjõulisemaks rahvahääletuseks täielikult iseseisva rahvusriigi poolt. Just kodanike komiteede liikumise kaudu pandi alus meie riigi iseseisvuse taastamisele. Just see oli liikumine, tänu millele saame peagi tähistada Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva.
Iseseisvuse alusmüür
Registreeritud valisid veebruaris 1990 enneolematu, 90-protsendise osavõtuga oma esinduskogu – Eesti Kongressi, kellel oli kodanike mandaat taastada okupeeritud Eestis seaduslik riigivõim ja taastada Eesti riik rahvusvaheliselt kogu aeg tunnustatud Eesti Vabariigi õigusjärglasena. Eesti Kongressi esimesest istungist täitus 11. märtsil 25 aastat.
Eestis kujunes praktiliselt ainsana Nõukogude Liidu provintsidest selline võimas rahvuslik-demokraatlik alternatiiv. Kujunes oludes, kus isegi palju liberaalsemaks pehmenenud nõukogude võim üritas selliseid algatusi jätkuvalt tasalülitada.
Kui augustis 1991 saabus otsustav hetk, oli Eestis iseseisvuse taastamiseks kõik ettevalmistused tehtud, seda nii õiguslikult kui ka poliitiliselt. 20. augustil 1991. aastal ülemnõukogu ja Eesti Kongressi vahel saavutatud rahvusliku kokkuleppega taastati Eesti iseseisvus põhimõtete alusel, mida olid ette valmistanud sajad tuhanded Eesti Vabariigi kodanikud oma julguse ning põhimõttekindlusega.
Toonaseid sündmusi iseloomustab kõige paremini president Lennart Meri öeldu: “Ülemnõukogu oli pragmaatiliseks hoovaks. Kuid õiguslikuks pidepunktiks, alusmüüriks, millele see hoob toetus, olid Eesti Kodanike Komiteed. Nii ja mitte teisiti võitis Eesti rahvas oma iseseisvuse uuesti kätte.”
MIS ON MIS?
Kodanike komiteede liikumine
Läbi ajaloo suurim kodanikualgatus, mille eesmärk oli Eesti Vabariigi kodanike määratlemine, et taastada Eesti täielik iseseisvus õigusliku järjepidevuse Selleks valiti kodanikualgatuse korras üle Eesti 185 komiteed ja abikomiteed, mis viisid läbi oma piirkonnas elavate Eesti kodanike registreerimise.
Lähtuti põhimõttest, et igaüks, kes Eesti okupeerimise hetkel aastal 1940 oli Eesti kodanik, on seda jätkuvalt, samuti nende järeltulijad. Kokku registreeriti 790 000 õigusjärgset Eesti kodanikku ja 60 000 kodakondsuse taotlejat.
Eesti Kongress
Kodanike komiteede tegevus päädis Eesti Kongressi valimistega 1990. aasta veebruaris. See oli üleminekuaja esinduskogu, mille ülesandeks oli seadusliku riigivõimu taastamine. Kongress valis ka alalise kogu Eesti Komitee.
Kongressi valiti 499 hääleõiguslikku liiget ning 49 sõnaõigusega liiget kodakondsuse taotlejate poolt. Eesti Kongress ei olnud poliitiline liikumine, vaid ühendas kogu tolleaja Eesti poliitilise spektri – sinna kuulusid 31 partei ning liikumise esindajad.
Eesti Kongress kogunes avaistungile, mis toimus 11. ja 12. märtsil 1990 Estonia kontserdisaalis. Kokku pidas Eesti Kongress 10 istungjärku. Pärast 1992. aasta septembris toimunud riigikogu valimisi luges Eesti Kongress oma ülesande täidetuks ning lõpetas tegevuse.
TUNNE KELAM, Euroopa Parlamendi liige, Eesti Komitee esimees 1990-199214
