Rabavaikusest rahu ja jõudu otsimas

Kolmkümmend Rahvaliidu Jõgevamaa naist ei raatsinud seda ilusat aega maha magada ? hooaja viimase kokkusaamise korraldasid meie maakonna Epud Endla looduskaitsealal Männikjärve rabas.

Kui tavaliselt käiakse botaanikaaias öökuningannat ja teisi eksootilisi iludusi imetlemas, siis rabas saadud elamus annab sellele mõnes mõttes isegi silmad ette. Kahjuks ei oska me ise oma rikkusi alati hinnata, kuid tegelikult on meie puutumatu raba Eesti pärl. Ja seda on juba taibanud nii Euroopa kui Jaapani turistid, sest raba haruldane taimekooslus pakub tõesti vaimustavat pilti. Siin kasvavad teiste seas ööviiul ja käopõll ning kusagilt mujalt ei leia niisuguseid taimi, kes tahavad elada n-ö silmini vees. Rabavaikusest ja laukasilmadest saadud rahu aga on väärtus omaette.

Turbalasu tekkimiseks kulus 7000 aastat

Kogu seda maailma aitas meile avada looduskaitseala keskuse teadur Katrin Möllits, kelle kannul tundsime end sel õõtsuval kamaral ? kõndisime mööda laudteed ? päris turvaliselt. Esimene laudtee on Männikjärve rabasse ehitatud juba viiskümmend aastat tagasi.

Möllitsalt kuulsime, et Männikjärve raba, üks väike osa ulatuslikust Endla soostikust, on tekkinud kunagise veekogu kinnikasvamisel, praeguse turbalasu tekkimiseks on kulunud üle 7000 aasta. Paljudele oli uudiseks, et keskelt on raba kumer, seda nimetatakse kõrgsooks.

Eriline pilt avanes meile vaatetornist, kuhu ronimist ei pidanud keegi paljuks. Sealt ülevalt vaadates laotusid meie silme ette raba kordumatud mustrid: puudega älveraba ja lage älveraba, valged tupp-villpea puhmad ja taevast peegeldavad laukaovaalid, mille sügavus on kaks-kolm meetrit. Raba on kääbuste kuningriik, saja-aastased männid on vaid paari meetri kõrgused, ja kõrgelt vaadates näisid nad veel väetimad.

Kühmnokk-luik jäi meist pesale

Püüdsime ennast üleval pidada raba seaduste kohaselt, ikka tasa ja targu, et mitte segada rabaelanike igapäevatoimetusi. Raba kohal võib sageli näha tiirlemas kotkast, seal elutsevad sellised haruldused nagu sookiur, põldrüüt ja mudatilder.

Meie olime õnnelikud sellegi üle, et nägime järvel laululuike ning suutsime end nii viisakalt üleval pidada, et kühmnokk-luik julges pesale istuma jääda.

Meist jäid nad kõik rahus oma asju ajama. Meie aga jõudsime varsti taas kindlamale pinnale, kus saime neljakilomeetrise matka järel hinge tõmmata ning olime auga ära teeninud väikese pikniku ja lõkkel küpsetatud vorstid.

Mõnusas seltskonnas saime vaadata tagasi möödunud tegevusaastale ning rääkida ka poliitikast, eelkõige kohalikest valimistest. Jutuks tulid ka tulevikuplaanid, sest ega Jõgevamaa Epud suvelgi tukkuda kavatse ? õhtupoolik rabas andis indu uuteks tegudeks.

MARGI EIN,
Jõgevamaa Epu esinaine

blog comments powered by Disqus