Paks nagu piibel, tavatsetakse koguka raamatu kohta öelda. Tänapäeval kehtib see ütlus veel ainult osaliselt, sest piiblit võib nüüd juba leida ka CDlt, mida paksuses süüdistada oleks ilmne ülekohus. Palamuse kihelkonnakoolimuuseumi ärklisaali välja pandud näitusel saab näha nii CDl-piiblit kui ka traditsioonilisi paberkandjal piibleid, mis antud välja eri aegadel, eri keeltes ja eri huvigruppidele.
iii
Piiblinäituse Palamusele toonud Eesti Piibliseltsi peasekretäri Jaan Bärensoni sõnul on maailmas umbes 7000 keelt ning Piibel on kättesaadav neist umbes 2500 keeles, mida räägib umbes 95 protsenti inimkonnast. Et 600 keeles on piibli tõlkimine praegu veel käsil, siis võib öelda, et see jumaliku algupäraga tekstide kogu on kättesaadav valdavale osale inimkonnast.
Eestikeelse Piibli ajalugu algab lõunaeestikeelse Wastse Testamendi ilmumisest 1686. aastal. Põhjaeestikeelne Uus Testament nägi trükivalgust peaaegu kolm aastakümmet hiljem ehk 1715. aastal. Et lõunaeesti keelest vaatamata selle toonasele „edumaale“ siiski eesti kirjakeelt ei saanud, on suuresti „süüdi“ asjaolu, et tervikuna ilmus piibel 1739. aastal just põhjaeesti keeles. Nii on piibli tõlkimise ajalugu oluline osa eesti keele ajaloost.
Eestikeelse piibli 1739. aasta esmatrükki Palamusel originaalkujul väljas pole, küll aga faksiimileväljaandena.
„Kui me originaali siia oleksime toonud, siis oleks see pidanud seisma seitsme lukuga klaaskapis ning sellelegi poleks vaatajaid tohtinud lähemale lubada kui kaks meetrit,” ütles Jaan Bärenson naljatamisi. Koopiat võib aga lähemaltki vaadata. Nii, nagu toredaid värviliste piltidega ja mitmes keeles lastepiibleidki.
Kui lastele antakse lihtsustatud piiblivariante välja sellepärast, et traditsioonilisest ei pruugi nende mõistus veel üle käia, siis tänapäeva tööga hõivatud täiskasvanutel ei tarvitse raamatute raamatusse süvenemiseks jälle aega olla. Selliste inimeste tarvis on välja antud näiteks raamat „Piibel 100 minutiga”, kust saab kiire ülevaate tuntumatest piiblilugudest.
Piibel kui perereliikvia
Piibel on kõige muu kõrval ikka olnud ka perereliikvia. Viimane sõjaeelne suur perepiibel ilmus Looduse kirjastuse väljaandel vihikutena aastatel 1938-1940. Selle võtsid paljud 1944. aasta sügisel paatidega üle mere läinud pagulusse kaasa: enamasti nendesamade vihikutena, sest sõja-aastail oli Piibli nahk- või lihtsamategi kaante vahele köitmiseks võimalusi napilt. Sama väljaande põhjal andsid pagulaseestlased 1972. aastal omaasutatud kirjastuses Orto välja uue perepiibli. Kodu-Eestis taastati perepiiblite väljaandmise traditsioon aastal 1999, mil ilmus Epp-Maria Kokamäe kaanekujundusega väärikas raamat, millesse, nagu vanadesse perepiiblitessegi, jäetud tühjad lehed perekonnakroonika tarvis.
Nõukogude ajal, mil usk oli kuulutatud oopiumiks rahvale, oli piibel mõistagi põlu all. Tallinnas oli uue piibli hankimine siiski täitsa võimalik, sest julgeolekukomitee töötajad müüsid 25 rubla eest althõlma konfiskeeritud piibleid, mida oli püütud n-ö püksirihma vahel Eestisse tuua.
„Minagi ostsin mõne sellise ja ainult muigasin, kui müüja mulle väitis, et raamat on tema kadunud vanaemast järele jäänud: 1968. aastal välismaal trükitud piiblit ei oleks ju ühelgi Eestis elaval vanaemal kuidagi olla tohtinud,” ütles Jaan Bärenson.
Piibliseltsile kuuluv piiblite kogu koosneb seltsi poolt ostetud ja kogutud, aga ka seltsile kingitud trükistest. Näitus, mille juurde peale raamatute kuuluvad ka stendid, kust saab ülevaate piibli kujunemisloost, levikust maailmas ning selle eesti keelde tõlkimise ajaloost, on enne Palamuse muuseumi väljas olnud kümnetes Eesti paikades: enamasti raamatukogudes, rahvamajades ja muuseumides. Eksponeeritavate trükiste arv on näituseti erinenud: sõltuvalt sellest, kui suur näitusepind kasutada on olnud. Kõige rohkem on Piibleid väljas olnud Rahvusraamatukogus ja Narva muuseumis toimunud näitustel.
Paabeli segadus
Mõnikord on näitusega kaasnenud väike Paabeli segadus: juhul, kui meie jaoks haruldasemates või eksootilisemates keeltes piiblitel tutvustavad sildid sassi juhtuvad minema.
„Mõnikord on päris palju aega kulunud, et selgus majja saada ja välja uurida, mis keeles üks või teine raamat on,“ tunnistas Jaan Bärenson. „Näiteks korea, jaapani ja hiina hieroglüüfid on ju üpris sarnased.”
Koreas välja antud piibel ei pruugi tänapäeval küll sugugi koreakeelne olla: üleilmastumine väljendub ka selles, et tellija laseb vajaliku raamatu trükkida seal, kus vastav kompetents olemas ja kus hind soodsam. Soodsate võimaluste väljaselgitamisel on tihti vahendajateks just piibliseltsid, mis omavahel Ühinenud Piibliseltside nimelise maailmaorganisatsiooni kaudu suhtlevad. Eestikeelseid piibleidki on trükitud Iisraelis, Malaisias, Singapuris, Hiinas ja mujal. Tänu sellele on piibli soetamine jõukohane suuremale hulgale inimestele.
„Viimase 20 aasta jooksul on kõik peaministrid rääkinud sellest, et riik peaks piiblite trükkimist toetama, aga reaalse toetamiseni pole kunagi jõutud,” ütles Jaan Bärenson.
Ilma Piiblit tundmata pole tema sõnul võimalik mõista Euroopa kultuuri, sest paljud kirjandus-, muusika- ja kunstiteosed põhinevad Piiblist laenatud süžeel. Piibel ongi see, mis kogu Euroopa kultuuri ühendab.
„Olen pidanud ühel näitusel kuulama ka kunstiteadlast, kes keskaegset kunstiteost tutvustas umbes nii, et ülanurka on kunstnik maalinud valge tuvi ja alumisse nurka lamba. Aga sellest, mida need sümbolid tähendavad, polnud rääkijal vähimatki aimu,” ütles Jaan Bärenson. „See oleks võinud olla naljakas, kui see poleks olnud väga kurb.”
Eestikeelse piibli ilmumise 270. aastapäevale ja Palamuse esmamainimise 775. aastapäevale pühendatud näitus jääb avatuks selle nädala lõpuni.
iii
RIINA MÄGI
