Ajaloolasena olen palju kogenud, kuidas mälestused hakkavad elama oma elu ja eksivad hoopis kaugele tegelikkuse radadelt. Mida kaugemale toimunu jääb, hakkavad eelkõige muutuma suurused.
Kui ammuseid asju aegajalt jutuks võetakse, sõltub kõik sellest, kellega ja kui emotsionaalselt neid jagatakse. Killuke päikest, lõhna või värvi lisandub ikka. Nii avastasin, et selles lapsepõlves, kus rohi oli rohelisem ja lumi paksem, on palju asju, mis minu ja mu lapsepõlvesõprade mälestustes lahknevad või hoopis puuduvad.
Olen Jõgeval sündinud ja kasvanud, kooli lõpetanud ja hiljem paar aastat oma kõige tormilisemas nooruses ka siin töötanud. Jutt käib siis sügavast nõukaajast. Minu lapsepõlve peamine mängumaa oli Seenepark. Kirjutasin selle meelega suure tähega, sest selle pargi, mis tänaseni alles, kuid tundmatuseni muutunud, keskmeks oli suur puust kärbseseen, mille täpiline kübar kaitses nii vihma kui päikese eest. Ja nii seda omavahel nimetati. Praegu on see park pime ja sünge ja oma last või lapselast ma sinna mängima ei lubaks. Ju on see sihilik, et selle pargi ääres asub politseimaja.
Selliste punaste kärbseseentega olen kokku puutunud paljude minuealiste mälestustes. See oli üsna levinud element mänguplatsidel. Millest aga keegi pole kuulnud ja ega uskudagi taheta – Jõgeval oli Seenepargis ÜLISUUR punane puust kiikhobu! Miks “ülisuur” suurte tähtedega? Nagu loo alguses juba mainisin, muutuvad mälestuspiltides kõige sagedamini esemete suurused.
See hobune oli nii suur, et neljakesi saime kindlasti korraga selle seljas kiikuda. Hobuse selga mahtus isegi mitu täismeest, sest ka neid sai juba tollal näha seal pargis õhtuti aega veetmas. Igal kevadel viidi kiikhobu korraks ära ja kui tagasi toodi, oli see saanud taas värskema ilme. Hobune ise oli seest tühi ja kui kandadega hobusele mängult hoogu andsid, siis kõik kõmises.
Kahtlesin mälus
See lugu või mälestuspilt kiskus minu jaoks keeruliseks, kui lapsepõlvesõpradega sellest rääkides selgus, et neile selline silmatorkav atraktsioon ei meenunudki. Olin juba jõudnud oma mälus tõsiselt kahtlema hakata, kui juhtusin sellest ajast rääkima Betti Alveri muuseumi pererahva, juhataja Toomase ja varahoidja Heliga. Ja õnneks ka nemad mäletasid seda hobust. Veel kuulsin, et ka tollane lasteaiakasvataja Mare mäletas hästi seda suksut, aga keegi ei leidnud oma albumitest pilte Seenepargist.
Mõned aastad tagasi kogus Eesti Rahva Muuseumgi pilte nõukaaegsetest mänguplatsidest, olen sealsetelt kolleegidelt küsinud – Jõgeva puuhobusest pilti pole.
Tegelikult mahub samasse kategooriasse ka mälestuspilt poisikestest Pedja jõe kaldal kala püüdmas. Kes tollal Jõgeval elasid, mäletavad hästi, kuidas suved möödusid suures osas jõe kaldal. Seal oli kolm erineva sügavuse ja põhjaga ujumiskohta, kõigil oma nimed. Praegu meenub mulle küll vaid Liivarand. Ilusate ilmadega oli jõekallas paksult rahvast täis ja ruumi jätkus ikka kõigile. Kuremaale sõideti vaid erandkorras – see oli juba sündmus. Liivaranda ehitati 1970. aastatel ka basseinid. Seda ma küll ei mäleta, et neist basseinidest asja oleks saanud. Olid need pigem kevaditi konnakontsertide päralt. Aga äkki just siinkohal petab minu mälu.
Lõhnu ja maitseid
Samas pean tunnistama, et minagi kihutasin ju Jõgevalt esimesel võimalusel, kui tiivad kandma hakkasid, pealinna. Miks? Minu vanemad olid mõlemad pärit Tallinnast, aga väga hästi Jõgeval kodunenud. Mind aga saadeti suviti ikka pikaks ajaks linnavanaemale Tallinna külla. Ta elas Laulupeo tänavas, mis asub, teadagi, tolleaegse tselluloosikombinaadi lähistel. Kui vanaema akna avas ja tuul oli lõuna poolt, kandus meieni kirbet haisu kombinaadi korstnatest. Veekraanist (meil Jõgeval tuli vesi pangega kaevust tuua) voolanud veel oli kloorimaitse. Ja tuppa kostus eriti õhtuti magamaminemise ajal Tartu maanteelt ühtlast mürinat ja trammide rataste ja rööbast kokkupuutest teravat kriiksumist. Ehk kokkuvõtvalt – Tallinnas oli lõhnu, veel maitset ja igasuguseid salapäraseid helisid. Jõgeval oli aga vaid lillelõhn (meie maja vastas piimapoe lasipuu juures ka hobusesõnniku haisu), puurkaevu veel polnud maitset ja valjemat heli tekitasid vaid rongid ja matuserongkäigud. Tollal oli kombeks kadunukese kirstu orkestri saatel väikese rongkäiguga linna vahel austada. Ja ronge oli oi kui palju! Algklassides oli kohe tegu koolis käia, sest alailma tuli üle kaubarongide ronida. Juba siis lubati, et kohe-kohe ehitatakse jalakäijatele sild või tunnel.
Aga ronge oli palju ja need olid pikad. Kui rongivile kostus, jätsime mängud pooleli ja jooksime raudtee äärde vaguneid lugema. Istusime seal estakaadi peal, kus nüüd laohoonele tuli otsa pandi. Kõige pikematel rongidel oli kuni 56 vagunit. Siis oli ka 2 vedurit ees ja 2 taga, kui mu mälu ei peta.
Nii on lood nende lapsepõlvemälestustega – kõik läbisegi omamoodi päiksepaistelised, igaühel omad ja kummaliste väärtushinnangutega.
Tänapäeval pildistatakse kõike, vanasti vaid erilistel puhkudel. Aga lastest ikka pilte tehti. Arutasime Betti Alveri muuseumi rahvaga, et üks positiivsete lapsepõlvemälestuste näitus kuluks ära. Liiga tihti jõuavad muuseumidesse just traagiliste või muidu väga tõsiste sündmustega seotud fotod. Miks mitte seekord teha teisiti.
Seepärast kutsume inimesi, kelle lapsepõlv Jõgeva linnaga seotud, sorima oma vanades lapsepõlvepiltides. Ehk leidub seal põnevat ka teistele näitamiseks. Ajalist piirangut me ei sea. Pilte saab esitada kuni jõuludeni nii digiteeritult (juba skaneeritult), aga ka fotopaberil, tuues need ise kohale või saates postiga Betti Alveri muuseumisse. Kõik vanad originaalfotod tagastatakse hiljem. Kõikide näitusele läinud piltide omanikud saavad muidugi ka ära märgitud.
Nii ma loodangi, et ehk keegi 1960ndate algul ka selle puuhobuse koos lastega kaadrisse on saanud.
ELO LUTSEPP