Punalipu välisautor Linda Koll võitis üle-eestilise konkursi „Minu miilits”

Maakonnaajalehe nägu on läbi aegade kujundanud välisautorid, keda möödaniks ka kirjasaatjateks kutsuti. Alaealiste valdkonnaga tegelenud miilitsaohvitser ja hilisem politseiuurija Linda Koll püüdis Punalipus ja Vooremaas laste ja noorte õigusrikkumistest kirjutades mitte rutiini langeda ja lugejale midagi huvitavat ja õpetlikku pakkuda. Ta pälvis mitmeid aukirju ja võitis rajoonilehes ilmunud looga ülevabariigilise ajakirjanduskonkursi „Minu miilits”. Kirjutamishuvi viis Linda Kolli ka harrastusluuletajaid ja prosaiste ühendanud klubisse Sõna.


 Ajame juttu teie kodus Põltsamaal. Olete Jõgevamaa ajalehes avaldatud kaastöid köitnud aastata kaupa kaustadesse, mida terve kandekotitäis. Mis andis impulsi ajalehele lugude kirjutamiseks?

„Töötasin miilitsa lastetoas, hilisema nimetusega alaealiste asjade inspektsioonis. Mul oli kohustus või soovitus kirjutada kuus kaks ajaleheartiklit. Miilitsas puutud aga kokku teemadega, mis sulle lood ise kätte mängivad. Juba mu esimene lugu valiti toimetuses kuu parimaks.

Tunnustus andis uut energiat ja nii ma jäingi kirjutama kokku kahekümne viieks aastaks. Pidasin oluliseks esiteks, et lugu oleks õpetlik, teiseks huvitav, kolmandaks korralikult kirjutatud, neljandaks kordumatu, mitte varasemaid jäljendav.

Ühel aastal võttis toimetaja Hugo Alter ühe mu loo ja saatis ajakirjanduskonkursile „Minu miilits“. Juhtus nii, et mina sain seal esimese koha. Küllap aitas kaasa see, et tundsin valdkonda. Paremuselt teiseks tunnistati teleajakirjanik Kalle Mihkels.

Muidugi oli mul hea meel, et mina, Põltsamaa „maatüdruk“, tuntud telereporterist kõrgema koha sain. Hakkasin veelgi mitmekülgsemalt kirjutama. Ühel aastal sündisid näiteks ülevaatelood miilitsatöö erinevatest valdkondadest.

Ühtlasi hakkasin pärast konkursivõitu rohkem läbi käima toimetuse töötajatega.

Teist sai ka kirjandusklubi Sõna president?

„Võimalik, et sellele kohale oli mitu soovijat. Hugo Alter ütles, et Linda Koll on president ja nii jäigi. Meie juhendajaks oli kirjanik Henn-Kaarel Hellat. Kui Hellat hakkas Loomingu raamatukogu luulekogusid välja andma, valis ta sinna ka kolm minu luuletust. Luuletusi kirjutama hakkasin teiste sõnaklubilaste mõjul, kes poeesiaga juba varem tegelesid.

Sõnaklubisse kuulus ka Pala juurtega Ülle Lätte, kes hiljem Põltsamaale elama asus. Kõige tuntumaks meie hulgast on saanud tänane humorist, stsenarist ja karikaturist Peep Pedmanson, kes samuti Põltsamaalt pärit. Sõna klubisse tulles oli ta kuueteistkümneaastane. Meie seltskonnas said aga erinevas vanuses liikmed väga hästi läbi.“

Kuidas teie lood toimetusse jõudsid, kas posti teel?

„Käisin Põltsamaalt Jõgevale bussiga tööle. Kui olin rajoonikeskuses, viisin ise lood toimetusse. Vastu võttis, kes parajasti juhtus. Ma sain toimetuse töötajatega väga hästi läbi. Eriti palju suhtlesin Sõna klubi lehekülge toimetanud Tiina Siimetsa ja Riina Mägiga. Oli veel üks sümpaatne brünett daam Eva (Eva Kalmet – toim.) hästi kohusetundlik töötaja.

Igati äge ja abivalmis mees oli toimetuse autojuht Richard Saks. Mäletan, kuidas ta aitas usinasti ahju kütta, et Kaarepere Metsakatsejaama suvilas saaksime Sõna klubi kokkusaamise korraldada.

Mind kutsuti kaasa toimetuse ekskursioonidele ja teatrietenduste ühiskülastustele. Külastasime kõiki Eestimaa teatreid, vaatasime etendust aga vaatasime üle ka kõik teatriruumid. Ajakirjanikud usutlesid näitlejaid, lavastajaid ja teisigi teatritöötajaid.

Eriti hästi mäletan käiku Ugalasse, kus Hugo Alter „lükkas“ mind näitlejanna Leila Sääliku garderoobi, et teda intervjueeriksin. Olin ehmunud, selgitasin et mina olen nii-öelda „kah ajakirjanik“, hariduselt aga kooliõpetaja ja töötan alaealiste inspektsioonis.

Teadaolevalt on Leila Säälik üsna tagasihoidlik intervjuusid andma. Kuuldes, et elan Põltsamaal küsis ta, kas tunnen Hilja Toomet (Jõgeva rajooni kultuuriosakonna juhataja ‒ toim.)? Ütlesin, et tunnen küll, elame ühes majas. Nii saime ühisele lainele ja intervjuugi läks korda. Hugo Alter võttis mind kaasa ka Tallinnasse ühele ajakirjanike kokkutulekule.

Kirjutasite lugusid kirjutusmasinaga?

„Ei, käsitsi. Mul oli väga ilus käekiri. Seda nõudis ka amet. Kui alaealine tegi kuriteo, pidi lastetoa inspektor talle iseloomustuse kaasa andma.

Juba politseiaegadel sattusin lugema ühte kunagist toimikut, kus oli ka üks väga ilusa käekirjaga kirjutis. Nägin endalegi üllatuseks seal koostaja allkirja, alaealiste asjade inspektor L. Koll.”

Õigus ja korrakaitses on vahel tarvis ka relva kasutada?

„Me pidime käima laskmistreeningutel. Kunagi, kas miilitsa või politsei ajal, olenes palk sellestki kui palju lasketiirus pihta said.

Naised lasksid sageli paremini kui mehed. Ühte kontroll-laskmist oli vaatamas ka siseminister Marko Tibar. Esimesel katsel hakkasid siis käed närveerimisest värisema. Teine katse aga juba õnnestus.”

Kuidas endale juhtumid uurida saite?

„Uurijatel oli nädalane valve. Ja kui su valvenädala pandi toime kuritegu, hakkasidki seda uurima. Mõistagi sündis uurimine koostöös säilitajate, liiklusinspektorite ja ekspertidega.”

Kas teil pole tekkinud mõtet kirjutada kriminaalromaane?

„Lugesin hiljuti Rauno Võsaste romaani „Hea ment”. Selliseid suhteid nagu tema kirjeldab minu ajal miilitsas ja politseis polnud. Me hoidsime üksteist väga. Ise ma romaani ei kirjutaks. Novelliga saaks ehk hakkama.”

Kes olete erihariduselt?

„Lõpetasin Viljandi Pedagoogilise kooli, hiljem Tallinna Pedagoogilise Instituudi. Uurijaks õppisin kursusel Kalinini Kõrgemas Miilitsakoolis. Olin siis neljakümneaastane. Mõnedki Sõna klubi liikmed, näiteks Eha Nõmm läksid õppima ajakirjandust teise kõrgharidusena. Mul oli korraks sama plaan, kuid mahuka erialase töö tõttu jäi see teostamata.”

Mida arvate, kas ajakirjandus suudab vähendada kuritegevust ?

„Ma arvan, et mõju oleks tugevam, kui võiks vabamalt avaldada korda rikkunud inimeste nimesid. Vanasti pandi ka alaealiste nimed ajalehte, aga siis, kui neil oli juba mitu pahandust tehtud ning juba ka mõjutusvahendeid kasutatud. Kuigi palju saab ajakirjandus ikka õiguskultuuri parandamisele kaasa aidata.”

Sageli arvatakse, et kuriteouudised ajalehtede esikülgedel toovad küll klikke, kuid süvendavad inimestes negativismi, masendust?

„Ma arvan, et kui kuritegu on sooritatud, võib sellest ka ajalehes kirjutada. Kirjutamisele peab eelnema ajakirjanike analüüs. Kui uurisin dirigent Eri Klasi avarii juhtumit Tallinn-Tartu maanteel, olid sündmuskohal ka ajakirjanikud, kes hakkasid kiiresti oma versioone välja pakkuma.

Ütlesin neile, et minul küll kohe asi selge pole, pean nõu pidama mitme eksperdiga. Ajakirjandus ei tohiks uurimise käiku enne kõikide asjaolude selgumist mõjutada ja hoiakut kujundada, kes on õigel, kes valel teel.”

Küllap pole te pääsenud ka tööstressist. Kuivõrd on kirjutamishobi aidanud teil sellest üle saada?

„Kahtlemata olulisel määral ja eriti läbi Sõna klubi, kus pühendasime end täielikult ilukirjandusele.”

JAAN LUKAS

blog comments powered by Disqus