Tegelikult peaks presidendi valimine olema väärikas protsess, kus ettevalmistused, kampaania ja valimisprotsessid ise annavad pildi nii kandideerijatest kui agiteerijatest. Kolme erakonna, sh Rahvaliidu soov muuta president rahva poolt otsevalitavaks pole täitunud mitmel põhjusel. Esiteks, pooled Riigikogus esindatud erakonnad ? Isamaaliit, SDE ja Reformierakond ? ei toeta otsevalimisi. Teiseks soovis osa erakondi kärpida otsevalitava presidendi volitusi ning muuta ta Riigikogu enamuse poolt tagandatavaks.
Niisiis, valimine toimub endiselt kehtiva põhiseaduse § 79 kohaselt. Mõned poliitikud püüavad väita, et president tuleks tingimata valida Riigikogus, vastasel korral olevat tegemist justkui läbikukkumisega. Valimiskogu püütakse halvustavalt kujutada nn põllul valimisena. See on ülim ülbus, kui riigikogulane oma mandaati üle tähtsustades kohaliku omavalitsuse volikogu liikme mandaati alavääristab. Mõlemad on saanud oma mandaadi rahvalt ja mõlemale annab presidendi valimise õiguse põhiseadus. Seega, kumbki kvoorum pole põhiseaduse mõttes parem ega halvem, tähtsam ega vähemtähtsam, õigem ega vääram. Küll aga on valimiskogu laiapõhjalisem ja peegeldab rahva tahet märksa paremini kui presidendi valimised Riigikogus. On ju valimiskogus koos Riigikogu liikmed pluss kõigi linnade-valdade volikogude delegeeritud liikmed, kokku umbes 350 inimest.
Arnold Rüütli väga kõrge toetus rahva ja ka võimalike valijameeste hulgas on konkurendid, osa erakondadest ja ajakirjandusest närviliseks muutnud. Põhiküsimus püütakse teha presidendi otsusest ? kas ta kandideerib järgmiseks ametiajaks või mitte. Õigemini oodatakse ja püütakse ka presidenti survestada ? selleks, et ta teataks oma taaskandideerimisest loobumisest.
Kas Rüütlile on (vaja) asendajat?
Kolm-neli erakonda sosistavad omavahel, leidmaks musta või valget hobust vastukaaluks praegusele presidendile. Kandidaatidest ei ole aga midagi kuulda, kuigi erakonnad ja kodanikuühendused võiksid ju oma arvamust avaldada, väärikaid inimesi presidendikandidaadina välja pakkuda, toetuskampaaniat ja väitlusi alustada. Saaks ju siis ka president Rüütel võimalikke pretendente hinnates kergemini otsustada oma jätkamise või mõne väärika kandidaadi toetamise vahel. Oleks ju presidendi poolt kahetsusväärne, kui ta võimalike järglaste tõsiseltvõetavuses ning kaalukuses veendumata teataks oma loobumisest. Küsimus pole vähemas ega rohkemas kui selles, kas keegi ja kes võiks olla praegu järgmine Eesti seniste presidentide ? Pätsi, Meri ja Rüütli ? väärikas reas.
Milles on asi, miks Rüütli vastased tõmblevad ja püstitavad üha uusi ebaeetilisuse rekordeid? Nähtavasti selles, et Rüütliga koos kandideerimist lihtsalt peljatakse. Literaat Enn Soosaar, eelmise presidendi Meri tulisemaid toetajaid ja Rüütli mürgisemaid kriitikuid, on oma artiklites jõudnud kohati lausa naeruväärsusteni: kogu võimalik valimiskampaania seisvat Rüütli otsuse taga. Kui Rüütel kohe ei teata oma taaskandideerimisest või loobumisest, võetavat seda kui tema kindlat kavatsust kandideerida ning siis ei päästvat teda kõikvõimaliku kriitikalaviini eest miski. Ka europarlamendi saadik Ilves ning isamaalased Laar ja Tulviste ähvardavad ühiskonda n-ö uue platsipuhastuse kampaaniaga ? justkui rahval Rüütli senise tegevuse suhtes mingeid uusi hinnanguid võiks tekitada. Need argumendid kaotasid igasuguse jõu hiljemalt viis aastat tagasi, kuid osa poliitikuid ei soovi sellest aru saada.
Mõistagi on vaja ajalugu võimalikult objektiivselt teada ja mäletada. Mõistagi ei ole vähimatki põhjust unustada ega leevendada ?teenekate? karjäärikommunistide rolli nõukogude totalitaarre?iimi tekitamises ja püstihoidmises. Mõistagi ei ole ühelgi reakommunistil mõistlik oma kunagise parteisolekuga ärbelda. Kommunismi kirumise tuhinas üritatakse aga maha vaikida nõukogude re?iimi salajase repressiivaparaadi ? KGB, kõikvõimalike muude luureorganite ja nende kohalike nuhkide armee näruseim ning veriseim roll minevikus, anonüümsus ja karistamatus aga tänaseni. Pole ju suureks saladuseks mitte endiste parteilaste elukäik ja tegevus, vaid tuhandete agentide, nuhkide ja pealekaebajate isikud, kellest osavamad on väidetavalt tänaseni mitmetes erakondades kõmisevat isamaalisust viljelemas või lehetoimetustes sulge teritamas, nende toimetamisest ärimaailmas rääkimata.
Kas ja kes oskaks Rüütlist inimlikumalt, ausamalt ja väärikamalt täita presidendi peamist ja asendamatut, ühiskonda tasakaalustavat ja rahvast ühendavat rolli?
Jaanus Männik,
Riigikogu Rahvaliidu fraktsiooni esimees
