Presidendivalimistest on koolis saanud tõeline suursündmus. Õpilasomavalitsus mõtleb sel puhul harilikult välja, kuidas presidendiks pürgijad kõige paremini proovile panna. Väga oluliseks peetakse suhtlemis- ja eneseväljendamisoskust. Seepärast on eriliselt suure kaaluga tulevase presidendi kõne. Kui populaarne keegi kandidaatidest on ja milline on valijate meelsus, sellest saab valimiseelsetel päevadel aimu plakatitelt ja stendidelt, mis valimistepäevaks enesestki mõista maha võetakse. Lõpuks võetakse tulemused kõikide valijate antud häälte põhjal kokku.
Lemmikpoliitik on Juhan Parts
Sellel aastal saadi koolis valida kokku nelja presidendikandidaadi vahel. Konstantini konkurentideks oli kolm tütarlast – kaks kaheksandast ja üks seitsmendast klassist. Muu seas tuli kandidaatidel kõnelda oma lemmikpoliitikust. Konstantin rääkis Juhan Partsist, kelle juures teda on köitnud just tarkus, otsekohesus ja ausus. “Partsil ei ole enam päriselt rahva usaldust, aga ma rääkisin just tema positiivsetest külgedest,” selgitab Konstantin. “Ükski poliitik ei tohiks populariseerida ennast, vaid peaks näitama, et ta on valmis tegutsema just rahva huvides,” on ta päris kindel.
Konstantinil ehk Kustil, nagu omad teda kutsuvad, on veel küllalt aega suureks saada, ametit õppida ja oma elu rajama asuda, aga seda teab ta kindlalt, et kodukoht jääb talle kõige tähtsamaks paigaks isegi siis, kui kunagi elus mujale tööle ja elama peaks asuma. “Olen ju talulaps,” ütleb ta.
Kui oleks Kusti teha, ei lubaks ta asjameestel mingil juhul kaotada ühtegi maakooli. “Igas vallas peaks ikka kindlasti oma kool olema,” leiab ta, sest arvab, et saab väga hästi aru, kui hea on õppida niisuguses koolis nagu Pala, looduse keskel ja sõbralikus ning koduses õhkkonnas.
Veenev kõne kaaslastele
President on koolis sisuliselt õpilasomavalitsuse juht, kes kutsub kokku koosolekuid ning peab sidet õpilaste ja õpetajate vahel. Õpilasomavalitsuses, kuhu igast klassist alates neljandast kuulub kaks liiget, pakub igaüks välja oma ideid, mis siis koos läbi arutatakse. President seisab hea ka selle eest, et valitseks täielik demokraatia. Tema vahendab õpilaste mõtteid ja arvamusi õpetajatele ja vastupidi, peab nõu direktoriga jne.
Presidendina tunnetab Kusti koolis õigustatult oma tähtsust. Ta on tähele pannud, et näiteks algklasside juntsud on teda märgates isegi ulakused järele jätnud. Seda, kuidas tänavune president ühel kogunemisel sõna palus, et koolikaaslaste südametunnistusele koputada, mäletatakse ilmselt veel päris kaua. Ta oli tähele pannud, et mõned õpilased kippusid otse üle muru kõndima. “Meil on kooli ümbrus nii ilusasti korras hoitud, ise aitame veel koristadagi. Mind häiris, et sellest ilust kõik hoolida ei oska,” selgitab Kusti seda, miks ta pidas vajalikuks sekkuda ja kogunemisel sõna paluda. Ta kõneles vanaemalt kuuldud mõistuloo Jumala loodud aiast, kus kasvas ilus vili, ja seast, kes ainsa loomana ei mõistnud seda hoida.
Tagantjärele leiab Kusti ka ise, et see jutt oli väga veenev ning tal on päris hea meel, et ta julguse kokku võttis ja koolipere ette astuda otsustas, sest asi oli tal tõepoolest väga südamel. Igatahes pärast seda ei tihanud keegi eriti otseteed lõigata.
Harjutused iseseisvaks eluks
Kusti on Raimla pere vanim laps ja sündinud Novosibirski lähedal Obi jõe ääres. Aastasena tuli ta koos emaga Rannale elama. Ema Ljuba ja isa Andres olid tutvunud Siberimaal isa sõjaväeteenistuse ajal. Eestis sündisid Kustile õed Riin ja Liis ning vend Siim. Riin õpib praegu Pala koolis seitsmendas ja Liis esimeses klassis ning koos tullakse hommikuti kodunt Vabriku talust õpilaste bussiga kooli. Väikevend Siim on alles üle aasta vana.
Kask, mille isa Andres Kusti ja ta ema saabumise auks Vabriku talu õuele istutas, on praegu juba päris suureks kasvanud. “Ema võttis siin keele ja kultuuri kiiresti omaks, hakkas käima koos teistega sporti tegemas, laulmas ja tantsimas, praegu laulab kirikukooris,” räägib Kusti. “Võrkpallis pole meie peres keegi nii osav kui ema,” tunneb Kusti varjamatult uhkust. Koos perega on nad Eestimaal väga palju ringi käinud. Eriti on meelde jäänud aga möödunudsuvine reis Peterburi.
Emalt ja isalt ütleb Kusti olevat kõige enam õppinud viisakust, kohusetunnet ja töökust. Ta usub kindlalt, et see, milline inimene kellestki saab, ongi just koduse kasvatuse tulemus. Pere vanima lapsena on Kusti põldu kündnud ja kultiveerinud, lõhkunud-lõiganud puid jne. Eriti head meelt on ta tundnud selle üle, et isa on aidanud tal valmistuda iseseisvaks eluks. “Mul on kodus nii oma tuba kui oma kurgikasvatus,” räägib Kusti. Kilemaja tegemine oli algselt olnudki isa mõte. “Isa õpetas põhitõed selgeks ja nüüd hoolitsen terve suve ise oma kilemaja eest. Saak läheb kokkuostu ja raha saan endale, millest maksan isale kinni taimed, mis kevadel istutasin,” selgitab noormees.
Kunagi oma äri
Harjutused iseseisvaks eluks tulevad Kusti arvates kasuks kõige enam ehk seepärast, et kunagi tulevikus tahaks ta luua oma äri. “Kõik mehed tahavad ju rikkaks saada ja kõik naised rikaste meeste naisteks,” muigab ta. Aga päris täpselt veel ei tea, mis ametit kunagi õppima hakkab, sest “ameteid on palju laia ilma peal”. Reaalained on talle aga praegu kõige enam meeltmööda ning üle kõige köidab teda arvutiasjandus. Vaimusilmas kujutab ta ette, et kunagi on tal oma pere ja maja maal, sellises paigas, kus pole agressiivsust ega vägivalda.
Oma kodukool Pala, siinsed toredad kaaslased ning sõbralikud ja elurõõmsad õpetajad jäävad tänasele presidendile aga alatiseks meelde. Koolimaja vajaks tema arvates uut juurdeehitist, et oleks võimalik avada eraldi ruumid nii kunsti- kui ka muusikaklassi jaoks ning et aula oleks nii suur, et seal ka kooli lõpuballi pidada saaks.
VAIKE KÄOSAAR
