Jõgevamaa ühe tänavuse tähtsündmuse, I Eesti Naiste Tantsupeo korraldamisega oli seotud ka neid, kelle jaoks rahvatants senini üsna võõras valdkond oli olnud. Üks selliseid, peo majandustoimkonna juht Aimar Pihlak kinnitas, et sai rahvatantsijate tugevast ühtsustundest suure elamuse ning peotoimkonnas tegutsemisest hindamatu kogemuse.
“Meie naiste tantsupeo reklaami- ja turundusjuht Valdi Reinasega “hüppasime” naiste tantsupeo korraldustoimkonna “paati” tegelikult alles poole pealt ehk viis kuud enne pidu,” ütles Aimar Pihlak, keda siinmail tuntakse eelkõige agentuuri Meelejahutaja eestvedaja ja iga-aastaste küüslaugufestivalide korraldajana. “Ju see toimkonna paat siis natuke kõikuma kippus, kui peo korraldusjuht Airi Rütter meid seda tasakaalustama kutsus.”
Airile jah-sõna öeldes andis Aimar endale täiel määral aru, kui suur vastutus nii suure üleriigilise sündmuse korraldajarolliga kaasneb.
“Mõtlesin, et kui ma selle ettevõtmise juures midagi korralikult tuksi keeran, siis ei jää mul ilmselt muud üle kui siitkandist ära kolida,” meenutas Aimar.
Praegu elab ta siiski Kuremaal edasi, sest tantsupidu läks hästi korda, vaatamata sellele, et korraldustoimkond koosnes valdavalt inimestest, kes polnud varem kaasa löönud ühegi sarnase mastaabiga ürituse korraldamisel.
“Airil oli algusest peale kindel põhimõte, et tantsupidu tuleb ära teha peaasjalikult kohalike jõududega, mitte tuua meeskonda Tallinnast kohale,” ütles Aimar Pihlak.
Ta usub, et järgmise naiste tantsupeo ja muudegi suursündmuste korraldamine läheb siinmail tulevikus märksa libedamalt, sest tegijatel on võtta tänavuse tantsupeo hindamatu koostöökogemus.
“Tänu tantsupeole nägin lähedalt tervet hulka võimekaid Jõgeva inimesi, kellega võiks iga kell n-ö luurele minna. Eriti suurteks inimesteks tõusid minu silmis aga peo kunstiline juht Ülo Luht, kes suutis kolm tuhat naist tantsuplatsil ühel lainel hoida, ja uskumatult sihikindel Airi Rütter. Kui mõnigi kord tundus, et mõte, mille viimane välja käis, polnud hea, siis pärast selgus ikka, et ta oli hea folkloorivaldkonna ja tantsijate hingeelu tundjana õige otsuse teinud. Näiteks tundus mulle alguses mõttetuna saata kohalikke tantsijaid rahvarõivais ja suunaviitadega varustatult saabuvaid külalistantsijaid ristteedele tervitama. Mõtlesin, et kes neid ikka mööda sõites bussiaknast tähele paneb. Aga pidulised ütlesid pärast, et see läks neile väga hinge, samuti see, kui maakonna- ja linnajuhid ning kohalikud tantsurühmad pidulised pärast parklast koduteele saatsid,” rääkis Pihlak.
Vihma asemel kuumus
Aimar Pihlakule endale tuli tantsupeo meeskonnas tegutsedes kasuks küüslaugufestivalide korraldamise kogemus. Esimese küüslaugufestivali eel jooksis ta enda sõnul ühe kabineti ukse tagant teise taha, nutuvõru suul, nüüd aga juba teab, missugusest uksest sisse tasub minna ja missuguse kabineti kaudu teistessegi pääseb. Tantsupeo majandustoimkonda tõi ta kaasa ka oma küüslaugufestivali aegsed abilised, kes saavad paljudest asjadest juba silmavaate ja hääletooni järgi aru ning teavad, et magama ei minda enne, kui selle päeva toimetused viimseni tehtud.
Peoaegse ilma ennustamisega panid korraldajad muidugi totaalselt “puusse”. Et enne jaanipäeva on meil tavaliselt kümmekond kraadi sooja ja sajab vihma, mõeldi kogu aeg sellele, et tantsijatel oleks võimalik kusagil vihmavarjus olla ja sooja jooki saada, et kahe staadioni vahelist muruala liiga mudaseks ei tallataks ning et autod parkimisplatsile sisse ei jääks. Ka peo staabiks kujunenud gümnaasiumi spordimaja otsa paigaldati kastmisvoolik selleks, et tantsijad saaksid jalanõudelt pori maha pesta.
Tegelikult lõõskas aga proovide ajal taevas päike ja sooja oli kolmkümmend kraadi. Neis tingimustes sai kastmisvoolik hoopis teise otstarbe: selle abil hakkasid tantsijad oma ülekuumenevat ihu maha jahutama.
“Lõpuks ei jäänud muud üle kui Tartu Bauhofi pood kastmisvoolikutest tühjaks osta ning varjulisemasse kohta suisa eraldi vihmutusala välja ehitada, sest naised kinnitasid, et kui nad alusseelikud ja sukad märjaks saavad kasta, peavad nad kuumuses tantsides paremini vastu,” ütles Aimar. “Suured telgid, mis olid mõeldud kaitseks vihma vastu, toimisid aga edukalt päikesevarjudena.”
Mis tantsupeo eelarvesse puutub, siis pool selle mahust tuli tantsijate endi taskust nende osalustasuna.
“Müts maha nende ees! Nad tegid kauni tulemuse nimel ränka tööd ja maksid selle eest veel peale,” ütles Aimar. “Sellest on muidugi kahju, et kontsertide ajal kõik kohad tribüünidel täidetud polnud. Paljud kurtsid, et pilet oli kallis, aga kui kvaliteetne sündmus n-ö pulkadeks lahti võtta, siis saab igaüks aru, et see ei saagi odav olla, eriti väikelinnas, kus paljusid vajaminevaid asju pole kohapealt võtta, vaid need tuleb rentida.”
Tribüün ja varaait
Nii järgmist naiste tantsupidu kui ka teisi suuremaid üritusi silmas pidades oleks Aimari meelest suur abi sellest, kui linn asutaks tulevikus endale n-ö varaaida, kust üritusekorraldajad saaksid tasuta laenata istepinke, elektrikaableid, piirdeaedu, liikluskorraldusvahendeid, prügikaste jms. Ka peo reklaamimisele saaks linn oma turunduskanaleid kasutades natuke kaasa aidata: linna mainet tõstab naiste tantsupidu ju märkimisväärselt.
Ka staadioni äärde statsionaarse tribüüni ehitamise peale tuleks Aimari sõnul mõelda. Kui naiste tantsupeo aegsel ajutisel tribüünil oli 2200 kohta, siis muude ürituste ajal piisaks tuhandest kohast. Tribüüni alla saaks aga välja ehitada lao- ja majandusruumid.
“Muus mõttes on Jõgeva uus staadion oma piiratud alaga ju lausa üritusekorraldaja unistus: kõrval on olemas natuke väiksem Jõgeva Ühisgümnaasiumi staadion, koolihoone keldrisse rajas linn tantsupeo eel uued elektrisüsteemid, kust saab kvaliteetset voolu võtta, ka vett on võimalik hankida, Tähe tänava äärset põldu saab aga ajutise parklana kasutada,” ütles Aimar. “Kitsaskohaks ongi aga tribüün. Kusjuures järgmise tantsupeo ajal pole enam lootustki tribüünide rendiks samast allikast, st Leader-programmist raha saada.”
Aimar kinnitas, et tema silmis oli naiste tantsupidu Jõgevamaa aasta tippsündmus. Ta ise hakkab ka alles tagantjärele aru saama, kui suure mastaabiga ja kui oluline sündmus see oli.
“Varem ma, ausalt öeldes, rahvatantsust suurt midagi ei arvanud,” tunnistas Aimar. “Tänu tantsupeole tekkis aga võimalus seda maailma seestpoolt vaadata ja see kujunes omaette elamuseks. Tulgu vihma või olgu kolmkümmend kraadi kuuma, aga kõik sammud seatakse paika ja tantsijad paigutatakse mustrisse. Tantsijaid ühendab tugev kogukonnatunne ning naistantsijad on ju veel eriti leplikud ja positiivsed.”
Jõgeval oli Aimari meelest tänavu üldse kultuurisündmuste poolest ainulaadne aasta, sest lisaks naiste tantsupeole sai teoks ka Maret Oja ideest sündinud öölaulupidu, mis sobis ainumõeldavalt tähistama Alo Mattiiseni 50. sünniaastapäeva.
“Kui mulle järgmise naiste tantsupeo toimkonnas kaasalöömise võimalust pakutakse, olen arvatavasti nõus, ainult et siis tuleks asjad nii eelarve poolelt kui muus mõttes enne paremini läbi mõelda,” tunnistas Aimar Pihlak.
Kui varem pidas ta tihti ka jõuluvana ametit, siis tänavuse aastavahetuse kavatseb ta veeta rahulikult lähedaste seltsis.
<span style=”FONT-FAMILY: Arial; FONT-SIZE: 10pt; mso-ansi-language: ET” lang=”ET”>i
RIINA MÄGI
