Põltsamaa käsitöölaadalt on põltsamaalased ja kaugemgi rahvas väärt jõulukingitusi ostma harjunud. Aga sealt võib ka lihtsalt hea tuju saada. Tänavust „hea tuju laata“ peeti möödunud laupäeval Põltsamaa kultuurikeskuses.
iii
„Selle sildi riputan ma kodunt ära minnes ukse peale!“ ütles laadaline Merike Amur naerdes ja oma laadaostu näidates: selleks oli takunöörist riputusaasaga puust silt, millel kiri: „Läksin mehele!“. „Siis pole naabrinaisel asja enam pärida, kus ma olin, kui mulle külla tulles järjekordselt lukus ukse eest on leidnud,“ lisas Merike Amur.
Silt oli ostetud võhmalanna Piret Andi müügiletilt.
„Selliste siltide tegemiseks kasutan ära igasugused puidujäägid,“ ütles Piret Ant. „Kõige paremad on lepaklotsid: lepale on hea teksti põletada. Lõbusad tekstid mõtlen ise välja, aga mul on laadal alati kaasas ka tühje silte, millele saan kirjutada seda, mida ostja soovib.“
Viiekümnest kaasa võetud sildist müüs Piret Põltsamaal maha enam kui nelikümmend. Küsimusele, kumb on raskem, kas nutika asja väljamõtlemine või valmis tegemine, vastas ta siiski: „Kõige raskem on ikka valmis asja mahamüümine. Mina tegeleksin parema meelega ainult väljamõtlemise ja teokstegemisega, kui keegi teine minu eest müümas käiks.“
Pehme laskemoon
Põltsamaa käsitöölaada tunnistasid paljud müüjad siiski igati meeldivaks kauplemispaigaks.
„Siia tulevad ostma inimesed, kes oskavad head kodumaist käsitööd hinnata,“ ütles Metsakolli talu perenaine Kadri Vaiklo. „Ega minu kaup suurde kaubanduskeskusse või tavalisele turule trussikute ja muu kila-kola vahele sobikski.“
Metsakolli talu perenaiselgi oli peale ilusa ja kasuliku kraami — linasest riidest ja lambanahast rõivaste — pakkuda ka n-ö hea tuju kaupa. Näiteks võis tema letilt soetada kunstipärase ragulka. Küsimusele, kas laskemoona ka pakkuda on, vastas Kadri:
„No laskemoona peab igaüks ikka ise otsima. Eriti hea oleks pehme laskemoon — mõni tomat või muna,“ ütles ta kavalalt itsitades.
Ka Kristel Rohtla pakutud lõbusad mütsid kuulusid pigem hea tuju kauba kui tarbekauba hulka. Need olid heidest kootud ja pesumasinas vanutatud: just nii, nagu omal ajal isekootud barette vanutati. Mõne mütsi pealael ilutses korstnasarnane seest tühi toruke.
„Selle kaudu saab ülekuumenenud ajusid jahutada,“ ütles mütsimeister naerdes ja lisas, et tema lihtsalt peab natuke äri ajama, sest ta elab Juudi talus.
Valdavalt oli laadal pakutud kaup siiski kasulik. Eriti palju oli müügil sokke-kindaid. Neid võis hulganisti leida ka laada parimaks kauplejaks tunnistatud türilanna Imbi Karu letilt. Eriliseks tegi tema kauba asjaolu, et kootud oli see enamasti kas taimedega värvitud või koeravillaga segatud lõngast.
„Taimedega värvimine on minu suur hobi,“ tunnistas Imbi Karu. „Värvimiseks kasutan, piltlikult öeldes, kõike, mis söögiks ei kõlba või ära ei kulu. Koeravilla hangin aga tuttavatelt koeraomanikelt, kes seda minu jaoks hea meelega koguvad. Koeravillast sokid ning randme- ja põlvesoojendajad on aga mitmete tervisehädadega inimeste seas suures hinnas. Naturaalsest materjalist kudumeid oskavad hinnata aga paljud.“
Kümnest käest jäi napiks
Käsitöölaada parim kaupleja selgitati tänavu välja esimest korda. Ka laadakorraldaja oli seekord uus: Põltsamaa Käsiteokoda.
„Parima kaupleja selgitamisel võtsime muu hulgas arvesse vaeva, mis meistril toodete valmistamiseks kulunud,“ ütles Põltsamaa Käsiteokoja üks eestvedajaid Katre Arula. „Taimedega värvimine on aga väga töömahukas. Hindasime ka seda, kui maitsekalt kaup välja pandud.“
Korraldajarolli kõrvalt pidi Katre Arula aga koos Kersti Poogi, Kairi Kuke ja kahe väikese abilisega käsiteokoja kaupa müüa jõudma.
„Vahepeal jäi kümnest käest ka napiks,“ ütles Katre ostjate rohkusele viidates.
Üheks minevamaks kaubaks olid käsiteokoja letil Katre loodud triibusarja tooted ehk eri kihelkondade rahvarõivaseelikutest inspireeritud puuvillase kangaga kaunistatud köögitekstiilid, mis tunnistati hiljuti Tallinnas toimunud Mardilaadal parimaiks toodeteks.
Seekord olid korraldajad oma kulutuste osaliseks kompenseerimiseks kehtestanud sissepääsumaksu, nii et piletimüügi andmetele tuginedes saab öelda, et laata külastas üle 1400 inimese. Tõsi, piletimüügilaud polnud päris hea tuju paik: ehkki sissepääsu eest küsiti vaid viis krooni, tekitas see nii mõneski laadalises pahameelt ning halvemal juhul valati see kohe piletimüüja peale välja. Ent ülekaalus olid siiski heatujulised laadalised.
iii
RIINA MÄGI
