Kaheksast skulptuurist viis valmisid kohapeal ning nende sündi võis jälgida igaüks, kes leidis aega mõnikord Sõpruse pargi veerel paiknevast parklast läbi astuda. Ja läbiastujaid oli. Võib-öelda, et skulptoritele tekkis koguni omamoodi fänniklubi.
Kohapeal sündisid lätlase Sandis Kondratsi seebimullikogumit kujutav taies “Hetk ja igavik”, leedulase Algirdas Kuzma “Avatud süda”, soomlase Arto Lappalaineni kaheosaline kompositsioon “Väinamöise küünal ja Põhjala naine” (selle aitasid skulptoril teostada kohalikud kiviraiujad Madis Roio ja Vladimir Savot?kin), poolaka Christos Mandziose idee järgi Madis Roio poolt teostatud “Võlukukkur” ning Art Allmägi kella kujutav taies, mis pühendatud Estonial hukkunutele. Taanlase Erland Knudsson Madseni idee järgi teostatud “Raamat”, Tauno Kangro idee järgi teostatud “Tee Olümposele” ja Are Haljase idee järgi teostatud taasiseseisvumispäeva mälestusmärk on valminud tervenisti või osaliselt Tallinnas ning nende kallal nägid vaeva põhiliselt kaks paari isasid-poegi: Aare ja Argo Aljas ning Matti ja Harri Virkkunen.
“Kõige suurema metamorfoosi tegi festivali jooksul läbi Algirdas Kuzma skulptuuri-idee. Algselt kahe omavahel seotud kivikirvena mõeldud taiesest sai minu ja skulptori vaheliste kõneluste tuleusena lõpuks avatud süda ning just selle taiese alusesse sobis raiuda festivali toetanute nimed. Inimestest tegid suurima arengu minu meelest läbi festivali noorim osaleja Art Allmägi ja senini vaid hauakive raiunud Pisisaare mees Madis Roio, kelle Arto Lappalainen endale assistendiks võttis ning kes lõpuks, kui selgus, et Christos Mandzios ikkagi Põltsamaale tulla ei saa, ka tema idee teostas,” ütles Ants Paju.
Taasiseseisvumispäeva mälestusmärgi ümber, millesse raiutud 69 rahvasaadiku nimed, kes 20. augustil 1991 kell 23.04 hääletasid Toompeal Eesti iseseisvuse taastamise eest, tekib tema ennustuse kohaselt teatud poleemika.
“Hoidku Jumal, et keegi hakkaks seda mälestusmärki tõlgendama Tallinnasse ikka veel püstitamata vabadussamba alternatiivina! Sellele see ei pretendeeri, aga omamoodi märk, mis ei lase üht meie ajaloos olulist hetke unustusse vajuda, on see küll,” arvas Ants Paju.
Neli tahku
Graniitskulptuuri festival oli teatavasti annetustepõhine. Ja annetuste abil polnud festivali ligikaudu 600 000 kroonist eelarvet mõistagi lihtne kokku saada.
“Kui vaadelda festivali nelja tahku ? skulptor, skulptuur, materjal ja annetaja ? siis problemaatilisim oli annetaja. Selleks, et inimene rahakotirauad avaks, tuli talle enne selgeks teha festivali ideestik ning tekitada temas osaduse tunne Sõpruse pargis toimuvaga. Paraku on meie ühiskond vaimses mõttes veel suhteliselt “toores” ja vähesed annetajapotentsiaaliga inimesed üsna “ärapommitud”, nii et lihtne rahaküsimine ei olnud. Aga see läks ajapikku, kui skulptorite tööd juba ilmet võtma hakkasid, lihtsamaks. Näiteks Põltsamaa ettevõtjatest panid kohe õla alla vaid Põltsamaa Graniidi juhataja Endel Pajumägi ja Põltsamaa Felixi tollane tegevdirektor Andres Koern, ent nüüd on mul põhjust tänulik olla juba kõigile Põltsamaa ärimeestele,” ütles Ants Paju. “Kõige unikaalsema annetuse tegi aga minu kunagine õpetaja Aino Sillaots, kes helistas mulle päev enne festivali algust ja ütles, et eaka ratastoolis inimesena ei ole tal anda raha, ent ta annab mulle jõu, kinkides oma äsja ilmunud raamatu. See oli ehk võimsamgi annetus kui mõni vaevaga välja lunitud rahasumma.”
Nagu kodus
Siinkohal väike täpsustus: festivali algusest peale toetanud Põltsamaa ettevõtjate hulka tuleb lugeda ka Endel Kiisk, Ülle Saksniit ja Vitali Goro?ko: Puhu-Risti söögimaja ja Hullava Naise Pubi võtsid skulptorid festivali ajaks toidule ning Heleni Maja öökorterisse.
“Heleni majas tundsid skulptorid end kui kodus. Ja sellise põrgulikult raske töö juures nagu kiviraiumine on elamistingimused ääretult tähtsad. Oma panuse andis ka AS Fortum: ilma nende poolt Sõpruse pargi servas asuvasse vanasse katlamajja rajatud tualeti, du?iruumi ja saunata poleks skulptorite töö nii jõudsasti edenenud. Saun aitas igal õhtul ihurammu taastada,” ütles Ants Paju.
Festivali heaks annetanuid kogunes lõpuks rohkem kui 150 ning kaugeltki kõik neist pole eestlased.
Festivali eilsel lõpetamisel ulatati igale skulptorile ümbrik tööraha ? 1000 euroga. Kodus mõnd tulusat tellimust täites teeninuks mehed raudselt rohkem. Veelgi enam: monumentaalkunsti “maailmaturul” läheks üksainus Kondratsi seebimullide või Kuzma avatud südame mahus taies maksma terve Põltsamaa festivali eelarve. Mis skulptoreid siis Põltsamaale meelitas?
Sandis Kondrats ja Algirdas Kuzma kinnitasid, et eelkõige võimalus töötada suure monoliitgraniidiga: sellist asja skulptorile iga päev kätte ei anta.
“Põltsamaa festival oli suur väljakutse. Aga festivalile järgneva kuu võin oma loomebiograafiast n-ö maha tõmmata: ideede genereerimine pole välistatud, aga nende teostamise juurde saab asuda alles siis, kui füüsilise jõu varud taastunud,” ütles teist põlve skulptor Algirdas Kuzma.
RIINA MÄGI
