Põltsamaa raamatukogus on traditsiooniliseks ettevõtmiseks kujunenud salongiõhtute korraldamine, kus huvilised on saanud osa põnevatest reisimuljetest, kuulanud huvitavaid elulugusid. Hiljuti toimunud järjekordse salongiõhtu külaliseks oli eesti kunsti grand old lady Valli Lember-Bogatkina.
Kunstnik, kes tähistab peagi oma 94. sünnipäeva, kinnitas, et on talle osaks saanud pika elutee eest tänulik. Vanaproua sõnul on tal veel piisavalt hea mälu ja ta ei pea üles märkima, kuhu ta on plaaninud minna, mida teha ja kellega kokku saada. Vaid inimeste nimed lähevad mõnikord meelest.
Kunstnik on õnnelik selle üle, et on saanud oma elus väga palju reisida. Ta on käinud Kuubas ja Sri-Lankal, aga ka endise Nõukogude Liidu vabariikides, sealhulgas Usbekis, Armeenias, Turkmeenias.
Reisid üllatuste ja humoorikate juhtumustega
Valli Lember-Bogatkina jutustas huvitava loo, mis juhtus temaga kord Usbekistanis Samarkandi linnas, kus ta koos abikaasaga viibis. Linna keskel asuvas järvekeses ujuvad meeleldi nii lapsed kui täiskasvanud. Sama veekogu ääres keetis kohalik kokk suppi ja võttis selleks vee sealtsamast järvest. Supi sisse lõigatud sibula oli ta just välja võtnud mitte kõige parema väljanägemisega kitli taskust. Bogatkina abikaasa ei tahtnud eriti seda suppi süüa ega räpasevõitu laua taha istuda.
Samarkandis elasid nad luksushotellis, kus neile pakuti uhketest piaalidest samasugust suppi. Hiljem tunnistas isegi tema abikaasa, et see supp, mida nad tolle järvekese ääres sõid, oli tunduvalt parem luksushotellis pakutust.
Bogatkina jutustas ka huvitava loo Kuubast Ramaglia linnast, kus tal oli võimalus maalida sealset linnapead, tumeda nahavärviga meest, kes kandis valget sombrerot. See oli kunstniku sõnul üks kahest korrast tema elus, kui ta higistas. Muidu ei tulevat tal isegi saunalaval higipiisad ihule.
Niipea kui pilt linnapeast valmis sai, asus see härra ise pildi vastu huvi tundmata oma toimetuste juurde. Hiljem pandi Bogatkina maalid üles ühte Tallinna kenasse näitusesaali, kuhu saabusid ühe Tallinna sõprusühingu vahendusel külalised ka Ramagliast. Nemad tundsid maalil ära oma linnapea ja olid sellest väga vaimustunud.
Kunstnik tunnistas ka, et tal eriline oskus, mille üle tema lähedased alatasa nalja viskavad. Nimelt on tal väga sageli “õnnestunud” millegi taha takerduda ja maha kukkuda. Nii juhtus temaga ka ühel Siberi-reisil, kus ta maalis ja ka kohalike võimukandjate pidulikule vastuvõtule kutsuti. Lennuväljal, mis muidu, teadagi, väga tasase pinnaga, jäi tema jalg kinni mingi sinna juhuslikult sattunud traadi taha. Valgesse riietatud proua maandus otse porilompi.
Erilise kohanemisvõimega kunstnik
Valli Lember-Bogatkina vanaema elas Saaremaal Kaarma külas ja seetõttu ongi tema jaoks kõige ilusam koht kogu maailmas Saaremaa. Nõukogude ajal oli aga see saar teatavasti mandriinimestele suletud. Kui kunstnik üle pikkade aastate taas Saaremaale pääses ja seal Kaarma surnuaial oma vanaema haua üles otsis, avastas ta, et see oli korras ja seal õitsesid lilledki. Selle eest olid hoolitsenud lihtsad Saaremaa inimesed.
Tallinnas elab Lember-Bogatkina Glehni lossi varemete lähistel, kus t lapsena väga palju ringi liikus. Ka tema abikaasale, kellele saatus kahjuks nii pikka eluteed ei kinkinud, meeldisid samuti väga Glehni lossi varemed ja igal uusaastaööl käisid nad selle lossi juures šampust joomas. Tema abikaasa unistas siis sellest, et need varemed korda saaksid tehtud. Nüüd ehk saab ta kusagilt ülevalt oma täitunud unistust näha.
Valli Lember-Bogatkinal on aga olnud võimalus selles lossis oma maale eksponeerida. Et elutee just selle mehega kokku viis, oli tema arvates saatuse tahtmine. Tänu sellele, et abikaasa elas Moskvas, pääses ta vabalt Moskva Suure Teatri etendustele ning sai suhelda selles teatris töötanud väga intelligentsete vene inimestega.
Joonistas täis ka vihikute ja õpikute kaaned
Bogatkina tunnistas, et oma mõtete lõuendile panemine eeldab alati inspiratsiooni, milleks piisab sageli väga väikestest detailidest, kusagil kohatud inimesest jne. Vahel võib inspiratsiooni saada väga lihtsatest asjadest. Kord nägi ta sügisel maas ilusat kollakat vahtralehte, mis teda inpireeris: sündis sügiseteemaline maal, millele järgnes maal kevadest. Inspiratsioonita head kunstiteost ei sünni, kinnitas kunstnik.
Põltsamaa eakas proua Ivi Tuvike tundis huvi, kas sel kaugel ajal, kui Valli Lember-Bogatkina veel väike tüdruk oli, talle juba joonistamine huvi pakkus ja kas võis juba siis arvata, et temast kunagi kunstnik saab. Bogatkina sõnul võis seda juba tõepoolest aimata, sest ta joonistas täis ka oma koolivihikute ja raamatute kaaned. Tema Laidoneride suguvõsast pärit algkooliõpetaja oli see inimene, kes soovitas tal kunsti õppima minna. Ta mäletab, kuidas ta 14aastasena riigi kunstitööstuskooli vastu võeti ning kuidas tal tänaval kõndides pisarad silmist voolasid. Vastutulijad tahtsid muidugi teada, mis tütarlapsel viga on, kuid need olid hoopis rõõmupisarad.
Bogatkina sõnul meeldib talle teha portreemaale, samuti meeldib maalida rahvatantsijaid ja merd. Tema suvekodu asub Karepal, mis on merele väga lähedal.
Mitmed Bogatkina maalid on ka välisriikidesse jõudnud. Üks nendest, mis juba kaugel ajal Eestist välja rändas ja vahepeal Ameerikaski ära käis, jõudis lõpuks Rootsist Keilasse ühe talle tundmatu naise koju, kuhu selle saatis naise Rootsis elav vend.
Bogatkina võib ennast lugeda erilise kohanemisvõimega kunstnikuks, sest kui enamasti kutsuvad kunstnikud modellid enda juurde ateljeesse, on tema võimeline maalima kus ja millal tahes. Täiesti ootamatult on tulnud tal maalida isegi kirikus altari juures.
Kohtumise lõppedes kutsus Valli Lember-Bogatkina kõiki Tallinna oma ateljeesse, et kohapeal näidata neid arvukaid töid, mis tal paljude aastate jooksul on valminud. Kunstiga tahab ta enda sõnul tegelda niikaua, kuni tal selleks jõudu jätkub.
TOOMAS REINPÕLD
