“Kui arvestada mõningaid viimatisi muuseumi võetud telefonikõnesid, siis võib öelda, et sõda pole lõppenud praegugi,” lausus üleeile näituse avamisel muuseumi juhataja Rutt Tänav. Näituse mõtte algataja ja koostaja, muuseumi varahoidja Vilja Roots tunnistas, et materjali otsingutel jõuti Põltsamaa piiridest kohati välja isegi Kolga-Jaanini, Järvamaani ja mujalegi. Arvatavasti pole see veel kõik, sest nüüd, kui asjad hargnema ja info levima hakanud, on loota, et teadjaid ilmneb veelgi.
Kuigi kuuskümmend aastat on terve inimpõlv ja neid, kes kõike isiklikult läbi elasid, jääb järjest vähemaks, on vahest siiski inimesi, kes nendest aegadest midagi mäletavad, kellegi või millegi juurde juhatada saavad.
Kõik tahtsid elada
Kuigi näitusepinda pole väikeses Põltsamaa muuseumis just palju, on püütud kõik huvipakkuv välja panna ja süsteemipäraselt ära paigutada. Esimene osa kujutab Põltsamaa lahingut 4. juulil 1941. Teine osa kõneleb peamiselt nendest, kes ennast pikka aega varjama pidid ja ennast erineval moel ära elatama olid sunnitud, nende seas ka kauaaegsest Põltsamaa linnapeast Georg Koldist. Väljas on mõningaid metsavendade kasutuses olnud esemeid ja nende meisterdatud asju, päevikuid jms, kõnelemata Jaan Roosi neljast raamatust “Läbi punase öö”.
“Mõnel sai nööbist kinni võetud, mõnel kodus käidud, mõni võttis ise ühendust,” kõneles Vilja Roots materjalide saamisloost ja pidi tunnistama, et sel moel jõuti mõnegi seni teadmatuses olnud inimeseni ja seigani. Päris kõik ei olnud nõus oma nime avaldama ja seda tuli mõista ning sellega arvestada. Alateadlik hirm ja kogu elu kestnud vaikimine on kahtlemata paljudesse oma jälje jätnud. On neid, kes ei soovigi enam möödunust rääkida, aga mõnigi on viinud oma saladuse endaga koos hauda. Kokku on praeguseks saadud siiski 88 Põltsamaa kandi kunagise metsavenna nime. “Aeg oli vastuoluline ja kõik nad tahtsid elada,” leidis Vilja Roots.
Jäljed kogu eluks
Näituse avamisele kogunenud huvilistel, kelle seas oli ka suur grupp Põltsamaa Ühisgümnaasiumi ajaloohuvilisi õpilasi, oli õnn kuulata läbielamisi ja mälestusi ka inimestelt, kes kõigega isiklikult seotud olnud.
“Mul ei olnud suure Venemaa vastu muud pattu, kui et vale munder,” kõneles praegu Põltsamaa külje all elav Hans Karro, kes pidi ennast kokku üheteistkümne aasta jooksul hoidma võõra võimu alla sattumast. Et sünniaasta määras peaaegu kõik, siis oli sattunud Hans Karro kandma kõigepealt Soome mundrit. Saatjaks ülemusest Soome majori sõnad “Mina teid surma ei saada, minge, otsige igaüks oma õiget teed”, algas elu nagu seiklusfilmis. Kulaku pojana, kuigi vale nime all, ei saanud kuigi kaua ka kodutallu jääda. Heade inimeste abiga hangitud Venemaa eestlase pass võimaldas juhatada Rakveres tehast, ehitada Tallinnas raekoja torni, ent viis lõpuks radistina siiski vene sõjaväkke, kus tuli, mida oodata oligi ? vastuluure sai lõpuks vaenlasele jälile. Pärast Stalini surma järgnes amnestia, õnnestus lõpetada keskkool ja seejärel Tallinna Polütehniline Instituut. Samas õppeasutuses õpetas Hans Karro hiljem ise aastaid tudengitele elektrotehnikat.
“Eestlased on toredad inimesed,” kinnitas Hans Karro oma elus kogetu põhjal ning tunnistab, et oli sunnitud varjamiseaastate jooksul kasutama kümnete ja sadade inimeste abi. “Eesti rahvast on nimetatud küll jonnipunnideks, küll teab-mis ?istideks?, aga kõige rohkem oleme me siiski optimistid ja selleks peaksime jäämagi. Nüüd oleme ju ise, pole meil teisi mundreid ega teisi ideoloogiaid,” leidis Hans Karro.
Pisisaarest pärit Väino Jaagus kõneles oma lapsepõlvest, mil tal alates üheksandast eluaastast tuli kokku kuus aastat olla metsavendade sidepidajaks. “See oli kahepoolne pinge, ei tohtinud ju midagi sõpradele rääkida, kuigi oleks tahtnud,” tunnistas mees neile ammustele aegadele osutades.
Reetmised ja piinamised ei jäänud edaspidi tulemata. Ema saadeti Siberisse, poissi hakkas kimbutama julgeolekuteenistus. Kool jäi pooleli, unistused teostamata.
Loniida Bergmann meenutas karjasepõlveaegseid lapsehirme kokkupuutumistest metsavendadega ning tädipojast metsavenna varjamist kodutalus. Halenaljakaid ja humoorikaid seiku oli hiljem rohkesti pajatada Kolga-Jaanist pärit vendadel Valdur ja Hans Uusil. Mõtteid, muljeid ja meenutusi jätkus veel päris pikaks ajaks. Näitust saavad nüüd vaadata kõik soovijad.
VAIKE KÄOSAAR
