Ilmselt oli see “suur juhus”, et kirjandusteadlane Leo Anvelt komistas neljakümne aasta eest Tartu Ülikooli arhiivraamatukogus just sellele “Marahwa Näddala-Lehele”. Leht pärines 1821. aasta septembrist ja erinevalt paljudest teistest sama numbri eksemplaridest sisaldas vahelehena illustratsiooni kahest kätlevast mehest.
See on teadaolevalt esimene eestikeelses lehes ilmunud joonistus. Autoriks “Marahwa Näddala-Lehe” toimetaja Otto Wilhelm Masing – mees, kes kinkis eestlastele “õ” tähe. Koopia illustratsioonist on väljas Põltsamaa lossis Eesti Pressimuuseumi koostatud koondnäitusel “Mediapolis”.
Sügavtrükitehnikas valminud pilt täiendab lehes ilmunud lugu Maddi Reinust, kes ühe heasüdamliku talumehe kasulapsena on meheks kasvanud ning mõisahärra armust ise taluperemeheks saanud. Kuigi Reinul on juba neli last ja naine ootab viiendat, võtab mees siiski neli orvuks jäänud last kasulasteks ning kasvatab neid hoole ja armastusega.
188-aastane joonistus hästi säilinud
Ühel päeval kohtab Maddi Rein õueväravas möödaminevat mõisahärrat ning kutsub teda oma “leivarottisid vatama”. Mõisahärra tulebki tema suurt lasteperet vaatama ning lahkudes annab Reinule kätt. Seda lahkumisstseeni kujutabki illustratsioon.
188-aastane joonistus jätab üldjoontes hea mulje. Lähemal vaatamisel torkavad silma vead, mida professionaalne kunstnik poleks endale lubanud. Kujutava kunstiga vaid puhuti tegelev O. W. Masing on unustanud, et graafikaplaat trükib kujutise peegelpildis, mistõttu mehed kätlevad tõmmisel vasaku käega.
Näitus pakub teisigi põnevaid leide. Näiteks on väljas originaaleksemplar Friedrich Reinhold Kreutzwaldi ajakirjast “Ma-ilm ja mõnda mis seal sees leida on”. Tegemist on esimese illustreeritud populaarteadusliku ajakirjaga. See ilmus ebaregulaarselt aastail 1848-1849 Tartus, ühtekokku viis numbrit.
Ajakirja paljude lugude ja puulõigetena valminud illustratsioonide allikaks oli 1833. aastal ilmuma hakanud üks esimesi Saksa illustreeritud ajakirju “Das Pfennig-Magazin”. See omakorda kasutas oma inglise eelkäija “The Penny-Magazine” pilte. Mõningaid illustratsioone valmistasid ka kohalikud kunstnikud.
Ajal, kui fotograafia oli lapsekingades ja keegi ei osanud unistada ei filmist ega televisioonist, pakkus “Ma-ilm ja mõnda” talupojale võimaluse saada ettekujutluse sellest, milline nägi välja leopard või krokodill, aurulaev või Jumalaema kirik Pariisis.
Esimesed fotod ilmusid “Olevikus”
Avastamisrõõmu pakuvad näituse külastajale esimesed eestikeelsetes ajalehtedes ilmunud fotod. Teerajajaks oli siin Ado Grenzsteini “Olevik”.
1893. aasta suvel soetas “Olevik” tsinkograafiatöökoja, mis seati üles trükikoja juurde. Septembris tehti masinatega esimesed pildiproovid ja 18. oktoobril 1893 ilmus esimene foto, mis illustreeris lugu Rootsi printsist Oscarist ja tema abikaasast, Soome juurtega printsessist Ebba Henriette Bernadottest.
Teoorias väidetakse, et esimesed võtted olid kas majadest või muudest staatilisest esemetest, aga “Oleviku” esimesed fotod on inimestest, ka lastest. Omaette teema on see, kuidas need inimesed algelist fotograafiat arvestades nõnda kauaks paigale sätiti.
Lisaks koopiale esimesest fotost pakub näitus vaadata originaali esimesest Eestis ilmunud hoonefotost. 1899. aasta “Oleviku” avanumbris oli foto Kapitooliumi hoonest Washingtonis. Et tolles lehenumbris ei ilmunud ühtegi lugu USA valitsushoonest, võime oletada, et 19. sajandi lõpus kujuneb ajakirjandusfoto ka iseseisvaks žanriks, mis lihtsalt täiendab lehte pildilise teabega.
Samas näitusesaalis esimeste illustratsioonide ja fotodega on väljas ka valik 2008. aasta parimatest pressifotodest. Seintel ripub üle 50 pildi, nende hulgas ka võidutööd ja nominendid. Kõik fotod on varustatud allkirjadega, paljud neist üsna lustakad.
RAIVO SUNI, Eesti Pressimuuseumist
