Kunagine piimandusjuht elab praegu kolmekorruselise ühismaja korteris endise meiereihoone külje all, ühes neist elumajadest, mis tema juhatusel omal ajal töötajatele korteriteks ehitati. “Nad on tahtnud minust küll nüüd rohkem teha, kui ma tegelikult olen,” ütleb soliidne vanahärra, kui tuleb jutuks see, et talle kolm aastat tagasi linna aukodaniku nimetus anti ja et Põltsamaa muuseumis mõni aeg tagasi tema elutöö põhjal näitus üles oli seatud.
Võitegu ilma katuseta majas
Praegu asub samas, kuhu 1911. aastal kohaliku piimatalituse ühisuse liikmete ühisel nõul ja jõul ehitati meierei, E-Piima Põltsamaa meierei. Seega on hoone piimandusega seotud endistviisi. Ümber- ja juurdeehitustega on aastate jooksul siin mõndagi muutunud ning tänasele suurtööstusele kohaseks saanud.
Maja uus algus oli aga 1944. aastal pärast tulekahju, kui alles olid jäänud vaid kivimüürid ja betoonist põrandad ning laed. Saatuse tahtel sai Põltsamaa uueks meieriks ja ühtlasi maja taastamise algatajaks ning eestseisjaks Narvast sõja jalust siiakanti jõudnud Eduard Sild, kellel olid selja taga seitsme aasta pikkused kogemused sealse piimatööstuse juhina.
“Varemete vahe koristati kiiresti, muretseti teistest tööstustest vanu masinaid. Hädakatuse said müürid endise hoone sirgeks taotud plekist ja 23. detsembril 1944. aastal võeti juba uuesti piima vastu. Päev hiljem valmis esimene või,” on kirjutanud ühes 1990. aasta maikuu Põltsamaa Teataja numbris kodu-uurija Helle Kull.
Tollane meierei käimapanija Eduard Sild meenutab, et kui ta 1944. aasta oktoobrikuust tööle hakkas, andis julgust ja lootust see, et suuremal osal piima vastuvõtu, pastöriseerimise-koorimise ruumil ja täies ulatuses võivalmistamise ruumil olid alles jäänud korras betoonlaed.
Põltsamaa muuseumirahva palvel on ta mõni aasta tagasi kirja pannud tolleaegseid mälestusi. Muu seas võib sealt lugeda: “Suureks abiks oli diplomeeritud insener Artur Kuuskvere. Kuna tööstushoone esimese korruse välis- ja vaheseinad olid tugevad ja kandekorras, soovitas Kuuskvere peale ehitada teise korruse, korteriteks. Ta võttis enda ülesandeks selle projekteerimise ja juba oktoobrikuu alguses andis ligikaudse arvestuse ehituseks 200 tihumeetri palkide vajaduse kohta. Raieloa saime lähedalt Priksu metsast. Minu ülesandeks oli tegelda tööstuse seadmete korrastuse, asendamise ja hankimisega, Elmar Pung juhatuse esimehena võttis enda korraldada metsalõikuse. Ta organiseeris piimatootjatega. metsalõikuse- ja palgiveotalguid. Kõik pakkusid oma abi, et saaks aga piimatööstuse jälle korda”.
Tal on meeles, et kuigi soovitud mõõdus lauamaterjali saadi saeveskist küll, ei kõlvanud toores puu uste ja akende valmistamiseks. Lahendus leiti kirikuõpetaja Kuurme abiga. Temal oli kiriku ehitamiseks varutud puumaterjali, mis oli just parajalt kuiv. Nii vahetatigi toores ehitusmaterjal kuiva vastu. Tööd käisid majanduslikul teel, ilma ettevõtjateta, omal palgal olevate inimestega. Järgmise aasta kevadeks sai teise korruse pealisehitis koos viie korteriga valmis ning pärast seda võidi asuda katust peale panema. Võimeistrid töötasid ja tööstuse muu tegevus käis kõigele vaatamata. “Karjad olid sõja ajal enamasti alles jäänud ja piimatoojaid jätkus. Noorus ja hea tahtmine aitasid kaasa ja nii need asjad edenesidki,” meenutab tänane veteran.
Mulgimaalt Narva kaudu Põltsamaale
“Eks ma olin ju õppinud piimapoiss, sellepärast mind siia tööle võetigi,” räägib Eduard Sild. Esialgu oli mõningast vastuseisu põhjustanud see, et ta oli Põltsamaale saabunud Narvast. Kui aga oli ilmsiks tulnud, et tegu on hoopiski Mulgimaal sündinud ja kasvanud mehega, olid piimaühingu juhatuse liikmed pigem positiivselt meelestatud.
Eduardi sünnikodu jääb Tarvastu valda Mõnnaste külla. Tema isa oli pärit Saksamaalt ja oli omal ajal kaubeldud piimandusspetsialistina kohalikku mõisasse tööle. Ta läks aga Esimesse maailmasõtta ja hukkus juba sõja algusepäevadel, seetõttu ei jõudnud isegi ametlikult abielluda. Eduardi kasvatasid üksiku lapsena ema ja vanaisa, kuid ometi sai temast oma isa ameti pidaja, kuigi poeg isa kunagi ei näinud. Nimelt kauples Mõnnaste meier noormehe esialgu ajutiselt enda juurde piima kaalujaks. Läks aga nii, et Eduard jäi sinna tööle kauemaks ja asus Õisu koolis meieri eeskujul ja õhutusel piimandust õppima. Koolikaaslaste pildid vaatavad Eduardile praegugi albumilehtedelt vastu. Kõik kenad noored poisid. “Tüdrukuid sel ajal kooli vastu ei võetudki. Meiereides oli ju palju masinaid ja sellepärast loeti seda meeste ametiks,” selgitab Eduard.
Kooli lõpetamise järel tuli aasta ajateenistust Eesti kaitseväes. Siis sai ta Narva piimatööstuse juhatajaks. Nii möödus seitse aastat, kuni saatusliku 1943. aastani, mil Narvast hakati inimesi sundevakueerima. Et tööstusel oli kaks veoautot ja Eduardil juhiload olemas, oli oma tööliste ja nende kraami äratoomisega suhteliselt lihtsam kui enamikul teistel. Siiski on meeles, et viiekümne kilomeetri läbimiseks kulus terve pikk päev.
Tallinnast keskmeiereist suunati Eduard tööle Põltsamaale Jüri Sinka eratöökotta, kus valmistati piima- ja koorevanne. Pärast sai töökojast Piimakombinaadi Võiekspordi Põltsamaa remonditöökoda ning hoopis hiljem asus samas tehase Progress Põltsamaa tsehh.
Juhiametist pensionipõlve pidama
Eduard Sillal on tulnud olla vastavalt ettevõtte alluvussuhetele, riigikordadele ja ümberkorraldustele kas siis direktor, juhataja või tsehhijuhataja. Sisuliselt on see tähendanud ikkagi töö korraldamist ja vastutust nii töötajate kui ka oma ettevõtte eest. Teda mäletatakse ikka asjaliku juhina, kes pigem heatahtlikult kui karmilt ja paljusõnaliselt elu ja tööd korraldas.
Pärast Põltsamaa rajooni likvideerimist muututi Jõgeva Piimakombinaadiks asukohaga Põltsamaal. Piirkonda jäävatest endistest võitööstustest said kombinaadi tsehhid: Põltsamaa, Jõgeva, Palamuse, Sadala ja Ranna-Kadrina. Igal tsehhil oli 5 – 6 koosseisulist töökohta. Kombinaadi ajastul kerkiski Põltsamaale kaks 12-korterilist elamut, lisaks mitmetele vajalikele ruumidele ja kõrvalehitustele tööstuse juures ka uus katlamaja, puurkaev ja ligemale 33 meetri kõrgune kivikorsten, mis praegugi üle Põltsamaa linna paistab. “Rohkem püüdsime sel ajal siiski maarahvast aidata,” ütleb Eduard Sild. Igasse tolleaegsesse tsehhi tehti vajalikke ehitusi ja üritati parandada inimeste töötingimusi.
Varasemaid Põltsamaa võitööstuse aegu meenutades näitab kunagine tippjuht suurel hulgal fotosid kollektiivi ühistest väljasõitudest, tähtpäevade tähistamistest, muusikategemisest jne. Fotod on enamasti ta enda tehtud. Pillimängus lõi ta ise kaasa, küll ansamblis kontrabassi mängides, küll bajaani või akordioni tõmmates. Praegu seisavad pillid Eduardi kodus jõude juba viis aastat. Sestpeale, kui ta oma truu abikaasa Ida igavikuteele saatis, ei võta ta pilli enam kätte.
Vahel istub Eduard aga oma vana Moskvit?i rooli ja teeb mõne väikese tiiru linna piirides, kaugemale ta enam minna ei taha. Kirjutuslaual on tal aga paks “Piimanduse käsiraamat”, saadud kingituseks selle märgiks, et Eduard Sild on aidanud uurida Eesti piimanduse ajalugu ning ühtlasi andnud oma osa ka Eesti Piimanduse Muuseumi rajamisse Imaveres.
VAIKE KÄOSAAR
