Võrreldes ülejäänutega, on Põltsamaa linna elanikud kindlasti arvulises vähemuses. Kellele ja mille jaoks sa ses vähemuses igasuguseid arengukavasid teed? Kas nendele, kelle käes on kummitempel?
Ühest arengukavast ei pääse meist ükski. See on isiklik rahakott ja mis seal sees leida on. Kõik järkhaaval kõrgemad arengukavad peaksid ühtpidi sellele iga inimese jaoks kõige lähemal asuvale arengukavale justkui toetuma, teistpidi teda aga ka katma. Umbes nagu korralikult immutatud Napoleoni tort.
Tegelikkus nii maitsev ei ole. Kui järele mõelda, siis on täitsa ootuspärane, kui järgmisel aastal tulevad kokku Eestimaa külade esindused. Põhjusi selleks on mitu, kaasa arvatud ka see, et maakondade õigused ja maakondliku valitsemise võimalused muutuvad mitte aegamisi, vaid just kiiresti. Ma ei mõtle ainult bussiliiklust reisijatele. Mõtlen ka postivedu, autolavkasid ja prügimajandust ? kui mainida vaid mõnda.
Aeg-ajalt tuleb koos maha istuda
Olles näinud, kuidas mõned külamehed leiavad töökoha kohaliku omavalitsuse kroonuametis, kuna teised käivad küll tööle linna, aga elada tahavad ainult maal, on mulle arusaadav, kuidas nii mobiilne elamisviis vajab aeg-ajalt mahaistumist selleks, et päevakorra sisu klaariks teha.
Tekib küsimus, kus, sest vähemasti esialgu internet selleks ei kõlba. Miks? Tõesti leidub seal ka märksõna “regioonid?, mille all eristatakse maakondi, linnu, valdu ja külasid. Viimaseid toob eestikeelne internet välja kõigest poolsada. Ainuüksi Põltsamaa vallas on neid ligi kolmkümmend! Kuni niisugused arvud on tasakaalust sedavõrd väljas, seni on päris loomulik, et iga postiljon ja pritsimees teab olukorda külas paremini kui tähtsad otsustajad. Et postiljon ei taha koosolekutel aega surnuks lüüa, siis on mõistlik, kui võimalikult kõik külad oleksid internetis nähtaval iseseisvalt, mitte ainult suurte projektide sabas.
Kes seda peaks tegema? Üks lahendusi on maakondade keskraamatukogud, mida ei saa jagada ümber nõnda, nagu seda on tehtud mitmete riiklike ametitega. Kaitsepolitseil on Lõuna-Eesti osakond kui regionaalne (ja mitte maakondlik) struktuur, ent mõelda, et Rahvusraamatukogul oleks samuti Lõuna-Eesti osakond, saab üksnes vaimuhaiglas, soovitavalt kinnises osakonnas.
Küsimus pole niivõrd külade detailses väljatoomises, kuivõrd selles, et igasugused arengukavad peavad olema mingilgi määral korreleeritud. Põltsamaa arengukonverentsil tuli kõneks ka gaasitrass Jõgeva-Põltsamaa.
Terve Eesti lähemate aastakümnete probleemiks on meie varustatus gaasiga ning alternatiivsed tagatised energeetiliseks julgeolekuks. Kuidas sellega jääb, kui me oleme Venemaa gaasi küljes nagu imik ema küljes? Tahtmata mingit populismi, jääb ka mind vaevama mure seeüle, kui korralikult on sääraste asjaolude arengud läbi mõeldud, sest vananeva rahvastikuga ühiskonnas saab olla reibas ainult kas noor entusiast või see heasüdamlik inimene, kelle jaoks elu teises ilmas on kindlasti veel parem.
Eesti on täis kohti, millest sõidetakse mööda?
Idee kiirteest Tallinn-Tartu-Luhamaa kui konkreetsest tervikprojektist on praeguseks vana umbes kümme aastat. Teed ennast on parandatud, laiendatud ja ehitatud vähemalt kaks, jupiti (Laeva ümbersõit) koguni kolm korda kauem. Oletagem, et tänasest 20 aastat hiljem, aastal 2027 on tee Tallinnast Tartusse lõpuks valmis ja mitte värskelt, vaid juba sissesõidetult. Mis on siis selleks magnetiks, mis sunnib Tallinna-Helsingi ühislinnastust lõuna poole sõitjat Põltsamaale sisse keerama?
Vein see olla ei saa, sest seda peab saama osta igalt poolt. See ei saa olla ka mõni Felixi poolt toodetud konserv ? sama lugu. Kas niisugust magnetit ongi tingimata tarvis? Sellele küsimusele pole ühest vastust, sest Eesti on täis kohti, millest sõidetaksegi kogu aeg mööda. Lihtsam on osta kala või kurki Tartu-Jõhvi maantee äärest kui keerata Mustveesse sisse.
Jah, aga me ei tohiks olla teeäärne rahvas, kel selg kumera, kui saks mööda põrutab.
PEETER OLESK
