Esmaspäeval avaldatud uuringu kohaselt eelistab 70 protsenti Eesti tarbijatest osta kodumaist toidukaupa, mis peaks toiduainete tootmisega seotud inimestele sisendama usku paremasse tulevikku. Vooremaa vestlusring koosseisus Jüri Morozov ja Aivar Kokk vaatleb, milline on olukord põllumajanduses uue hooaja algul.
Miks on tarbijate poolt eelistatud Eesti toit tihtipeale kallim kui sissetoodud kaup?
Morozov: Meie põllumeest doteeritakse oluliselt vähem kui Euroopa Liidu põllumeest keskmiselt, rääkimata Soomest või Prantsusmaast, kus vahed on kordades.
Tuleb mõista ka meie elu paratamatust: Eestis on tootmine vähekapitaliseeritud, põllumajanduses eriti. See tähendab, et meil on põhivahenditesse (masinad, hooned jne) vähe raha paigutatud. Sealt hakkab see kõik peale, me peame selle perioodi üle elama. Suured nüüdisaegsed masinad, farmide ehitus, see on päris kallis ja mõjutab toote hinda. Hiljem tuleb hindade stabiliseerumine.
Kokk: Tuleb vahet teha, et kui põllumees ostab endale kombaini, siis ta kasutab seda aastas ühe kuu, või kui ta ostab mürgipritsi, siis kasutab seda suve jooksul kahel-kolmel korral, aga need kulutused on väga suured. Tavainvestoril tiksub tulu investeeringult tagasi kõik kaksteist kuud, aga põllumees on selles osas natuke erinevas seisus.
Viimase kümne aastaga on eesti põllumees tegelikult väga kõvasti investeerinud – Eestimaale on kerkinud kaasaegsed vabapidamislaudad ja enamikul suurtootjatest on põldu harimas maailma tasemel tehnika. Ja kui piima hind jääks tänasele tasemele, kuhu see vahepeal tõusnud on, siis põllumees saaks hakkama küll.
Eestis on igivana teema, et põllumehe osa toote lõpphinnast peaks olema suurem, mis võimaldaks talle suurema sissetuleku. On seda võimalik saavutada?
Kokk: Kaubandusketid on jõudnud positsioonile, kus nad dikteerivad tootjale ette, millise hinnaga kaup letile võetakse. Viimasel kolmel-neljal kuul on toiduainete hinnad tõusnud. Põhjus on väga lihtne: kui kaubanduskett ütleb, et „hulludel päevadel“ müüakse kaupa ainult siis, kui see on 30 protsenti alla hinnatud, siis peab tootja hinna enne niivõrd üles tõstma, et 30-protsendist allahindlust oleks võimalik teha.
Nagu öeldakse, ega meie ei otsusta enam, mida õhtuks süüa tehakse, vaid seda otsustab kaubanduskett. Poes vaatavad inimesed, kus on kollased või punased sildid, ja ostetakse soodushinnaga kaupa. Kui kaks nädalat on Talleggi klassikaline kana poole hinnaga, siis pere sööb kaks nädalat kana, ja kui Rimisse tuleb Soomest forell hinnaga 34,90 krooni, siis ostetakse seda, kuigi kõrval on võib-olla meie oma Jõgevamaa Härjanurme forell 59 krooniga. Me räägime kõik seda, et me eelistame eestimaist, aga kui Eesti ja Hispaania kurgi hinnavahe on kahekordne Eesti kurgi kahjuks, siis ostad sa kahel korral kolmest Hispaania ja ühel korral Eesti kurki.
Tänaseks on toidukaubanduses hinnad vaikselt tõusnud. Kõige paremini on mulle silma jäänud kanamuna: alles ta oli 11,90, siis 12,90, siis läks 14,90 peale ja täna on 15,90 krooni. See, et piimapaki hind on tõusnud üle seitsme krooni, on loomulik, sest ei ole võimalik toota ilma rahata. Kui põllumehed hästi elavad, on ka tarbijal võimalik eestimaist toodangut saada.
Kuidas on Eesti toiduainetööstus majandussurutisega toime tulnud?
Kokk: Tootjatel on aastatega tekkinud varud nüüdseks ära kadunud ja miinusega ei ole võimalik enam toota. Kuskil on piir, kus pead otsustama, kas oled võimeline edasi tootma või mitte. Ühtepidi on see masuaeg hea olnud, sest kõik ettevõtjad on pidanud üle vaatama kulud ja tegema oma korrektiivid. Täna enam kuskilt kokku hoida ei saa. Kui selle taseme peal ei suuda konkurentsis püsida, on väga raske, sest miinust toota pole enam võimalik. Pole enam seda rasva, mille peal elada.
Morozov: Praegu on peamine kokkuhoiukoht palgad. Tootmise arendamiseks on võetud laenu, kuid tagasimaksed pangale pole vähenenud, seetõttu pole kuskilt mujalt kokku hoida kui palga arvelt. See tähendab, et ostujõud on vähenenud. Võib-olla püüavad euro tulekuga seoses koos kaubandusega ka tootjad hinda võimalikult pinevil hoida.
Kokk: Näeme ka uusi algatusi – väga paljud on alustanud kodus leiva küpsetamist. Poes on rukkijahuriiulid seepärast tihti tühjad.
Vahest on masuaeg aidanud kaasa väiksema toidutootmise esiletõusule? Keegi küpsetab naabritele leiba, teeb suitsuvorsti jne.
Morozov: Tähtis on, et me neile väga suuri piiranguid ei seaks. Kõik vaatame heldimusega, kuidas Lõuna-Saksamaal või Austrias tehakse külas oma veini, juustu. Meil takerduvad paljud asjad paraku bürokraatia taha: tervisekaitsenõuded jne. Siin võiks ju väiketootjaile pisut leebema pilguga vaadata. Mõni võib öelda, et propageerime nii tõbede levikut, aga mujal Euroopas pole seda kuskil olnud.
Juba möödunud suvel oli näha, kuidas paljud inimesed tegid taas ise hoidiseid. Käidi metsas, tehti moosi, pressiti õunamahla, hakati leiba-saia tegema. Tegelikult reageeriti turumuutustele päris kiiresti. Kui sellele järgneks väikeste tegijate esiletõus ja pääs turule, mis võib olla ainult oma vald, siis oleks see hea.
Kokk: Peipsi sibul on hea näide: Kasepää piirkonnas on septembri lõpuks sibul otsas. Hea on see, et me oleme rohkem ja rohkem hakanud kodus süüa tegema ja tänu oma hinnatundlikkusele ehk rohkem ka valima, mida sööme. Räägitakse, et süüakse hästi palju makarone, kuid usun, et vaadatakse ka teist poolt – köögivilja hind on kordades odavam kui miski muu ja kui teed korraliku toorsalati, siis tulemus on see, et Eesti inimesed söövad tervislikumalt. Meie pere valmistab ikka kodus süüa ja eks me eelista ikka Jõgevamaal valmistatud toiduaineid, olgu selleks E-Piima Eesti light-juust, Felixi teravamaitseline ketšup, Olivia rapsiõli, Härjanurme forell või Peipsi äärest pärit sibul ja kurk.
Morozov: Inimene on see, mis ta sööb. Teadlikele inimestele on see ammu teada, et inimene peab sööma oma kodu lähedal kasvatatud-valmistatud toitu.
Kokk: Kindel on see, et nišikaubandus tuleb. Seal on kaubad küll vahest kallimad, kuid korra kuus saad sealt teistmoodi maitse, elamuse.
Kokkuvõtteks: kas sel kevadel vaatab põllumees, toidutootja ehk optimistlikumalt tulevikku kui mõni aeg tagasi?
Kokk: Sõltub sellest, kas mõni maks tõuseb või mitte. Kütuseaktsiisi tõus mõjutab põllumeest ikka väga tugevalt. Kui vaadata vilja prognoositavaid kokkuostuhindu sel sügisel, siis peale rapsi ei tasu põllumehel midagi muud kasvatada. Loodame, et tänane piimahind enam ei lange. See oleks kurb küll, kui põllumeestel, kes on investeerinud piimakarja ja lautadesse, veel kokkuostuhind langeks. Paljud tootjad paneksid siis laudauksed kinni. Täna on piimakarjaomanikel optimismi tunduvalt rohkem kui eelmise aasta sügisel.
Morozov: Tähelepanu tuleks pöörata põllumajanduse mitmekesistamisele. Suurtootja saab pühenduda piima või teravilja tootmisele, kuid väiketootjad on aktiivsest tegevusest üldse välja jäänud, heal juhul on neil maa kellelegi rendile antud. Oluline on, et väikemajapidamine hakkaks ka end ära tasuma. Kui me selle eesmärgi saavutame, siis saavad inimesed leiva lauale. See on pikk protsess, kuid seda tuleb mõtestatult teha ja tulevikus saame öelda, et Eestimaa õitseb, inimestel on tööd ja tegevust.
Küsis ARVED BREIDAKS
