Leiate, et õppeprogrammis peaks olema eraldi kodanikuõpetus, nagu sotsialismi ajal olid nõukogude õiguse alused?
Oluline pole, kuidas üht või teist õppetundi nimetatakse ja kas on üldse eraldi õppetund või saab vajalikku haridust teiste tundide raames. Noortel oleks aga vaja sügavamaid teadmisi ja kogemusi ühiskondlikest protsessidest, sest see võimaldaks neil olla ka ise poliitiliselt aktiivne.
Olen mitmetel kohtumistel selgitanud, et kodanikuna on tarvis käituda mitte ainult Riigikogu ja kohalike volikogude valimiste aegu, vaid lausa iga päev. Tähtis on osata tunnetada, mida tähendab oma riik, osata vastutada valikute ees. Senist kodanikuhariduse osakaalu kooliprogrammides pean paraku aga ebapiisavaks.
Millest lisaks kooliharidusele oleneb veel noorte huvi poliitika vastu: ajakirjanduse mõjust, sõprade, vanemate suhtumisest ja hoiakutest?
Huvi sõltub suuresti sellest, kuidas ühes või teises piirkonnas üldsus tervikuna poliitikasse suhtub. Seal, kus domineerivad hoiakud, et otsustajad on kuskil kõrgel ja kaugel, on ka noorte endi huvi ühiskonnaasjade vastu väiksem. Mõistagi võidakse poliitilistes hinnangutes ka eksida, oma arvamust muuta. See polegi aga kõige halvem. Kõige hullem on hoopis see, kui kardetakse vigu teha.
Missuguseks võiks kujuneda noorte valimisaktiivsus 2005. aasta kohalike volikogude valimistel?
Eestis on noorte osalemist valimistel uuritud vähem kui teistes maades, sest meie demokraatlik valimistraditsioon on küllaltki lühike. Küll aga on politoloogid välja selgitanud, et 70 protsenti Eestimaa elanikest teeb oma valiku erakonna põhimõtete järgi ja see on iseenesest positiivne tendents.
Vestluses Jõgeva abilinnapea Aare Olgoga rääkisite mitmetest Jõgevamaa valuküsimustest. Mida teha, et rohkem noori seoks oma tuleviku Jõgevamaaga? Kuidas Teie hinnangul seda protsessi mõjutada saaks ja on see üldse võimalik?
Riigil peaks olema strateegiline huvi, et inimesed ei elaks mitte ainult Tartus ja Tallinnas, vaid ka väiksemates linnades ja maapiirkondades. Seda protsessi saab kindlasti ka mõjutada. Jõgevamaal kohtusin ka Põltsamaa Kodu- ja Põllutöökooli õpilastega. Mitmed selle ametikooli õpilased leiavad tööd oma maakonnas ja suudavad siin oma pered ära toita.
Kindlasti seoksid inimesi oma kodukohaga rohkem ka mitte ainult materiaalsed signaalid, vaid ka moraalsed ja psühholoogilised hoiakud. Lõppema peaks retoorika, et ainult pealinnas on võimalik elada ja ainult ülikooli diplom maksab. Siis tunnevad inimesed ennast ka kindlamalt nendes valikutes, mida nad teevad, et kodukohta elama jäädaJAAN LUKAS
