1944. aasta sügisel oli olukord selline, et Punaarmee võis mõne tunni jooksul Eestisse jõuda. Saksa väeüksused tõmbusid Eestist välja. Põhiliselt eestlastega mehitatud Tartu rinne oli läbi murtud.
Minu vanem vend Evald saabus lõunarindelt Alatskivilt 18. septembri õhtul koju Kaunissaarde, kus olin juba ka mina. Evald teadis rääkida, et Punaarmee väeosad on jõudnud juba Alatskivi lähistele ja suuremaid kaitsejõude nende vastas ei ole. Ta ütles, et kui tahame Punaarmee eest põgeneda, siis on selleks viimane aeg.
Võimalus on minna Noa-Rootsi või Lääne-Eestisse, kust võib õnnestuda mõne laeva või paadi peale saada, et Eestist lahkuda.
Meie pere oli pidevalt kuulanud eestikeelseid Leningradi raadiosaateid, kus ähvardati kõiki, kes on sakslastega koostööd teinud, maha tappa. Seetõttu oldi veendunud, et Punaarmee eest tuleb põgeneda.
Kiired ettevalmistused
19. septembri varahommikul alustati kiirelt ettevalmistusi kodunt lahkumiseks. Lahkuda kavatsesid isa, ema, vend Evald koos abikaasa Ilse ning laste Aili ja Urvega ja mina. Keskmine vend Heino oli sel ajal Saksa sõjaväes ja polnud teada, kus ta viibib.
Meiega soovis kaasa tulla ka naabriperenaine Kruusaaugu Nella. Otsustati kaasa võtta ka üks lüpsilehm, et perele piim käepärast oleks.
Kiirustamisele vaatamata oli juba õhtupoolik, kui saadi nii kaugele, et võis teele asuda. Olin enne lahkumist Vene poolautomaatpüssi ja Saksa täpsuspüssi ära õlitanud ja Aruvälja küüni põranda alla peitnud, kuid väiksemad taskurelvad otsustasin kaasa võtta.
Enne meie lahkumist jõudis tallu Kopra Karla, kes oli end Saksa sõjaväkke mineku eest metsas varjanud ja tuli nüüd Evaldi kallal tänitama, et kas nüüd on kiire minek? Evald oli rahulik ja ütles, et sina ju nüüd tehtud mees, mine Punaarmeele lilledega vastu. Oli ju Evaldil ja kohalikel Omakaitse meestel küllalt hästi teada, kus Karla ja teised, kes Saksa sõjaväkke minna ei tahtnud, end varjavad. Kuid keegi ei läinud sellest Saksa võimudele teatama ja nii võisid mehed rahulikult oodata, kuni Punaarmee saabub.
Sõjaväeosadega samas suunas
Pikkamisi hakkas meie põgenikevoor liikuma. Suundusime Avinurme-Venevere kaudu Laekverre, sealt Väike-Maarjasse, Tamsallu ja Amblasse, et jõuda Lääne-Eestisse. Liikusime küllaltki aeglaselt, sest pidevalt tuli Tudulinna poolt sõjaväeosi, kes kiirustasid samas suunas kui meie.
Avinurmest ja Pärniku teeristilt saadi veel valgevalus läbi, kuid Venevere metsa vahel hakkas juba pimedaks minema ja nüüd oli asi halb, sest pimedas polnud näha, mis tee peal ees võis olla. Isa oli süüdanud laterna ja kõndis hobust valjastest kinni hoides ees.
Naabri Nellal oli juhtunud äpardus, hobune oli tõmmanud ta sõrme kuskile vahele, oli tarvis teda aidata ja verejooks peatada. Peagi hakkasid tagantpoolt kostma kahuripaugud ja lahingukära. Nagu hiljem selgus, laskis Punaarmee Eesti Laskurkorpuse eelsalk põlema kolm Saksa järelhaagistega ja mehi täis kiilutud veoautot, mis eksisid teelt ja sõitsid Pärniku teeristilt Tartu suunas otse polkovnik Trankmanni tankikahurite ette.
Metsast välja saades tehti peatus, et loomi toita ja ka ise puhata. Mina ja vennalapsed Urve ja Aili magasime läheduses oleva viljakärbise all. Hommikul vara jätkati liikumist. Sõjaväge enam palju teedel ei olnud. Tuli üksikuid jalaväegruppe. Ühed eesti sõdurpoisid sõitsid väikese kaarikuga ning ütlesid, et Pärniku on Punavägede käes ja lahingud käivad juba Avinurmes.
Tamsalu põles
Päevaajal ilmusid jällegi vene hävitus- ja ründelennukid, kes tulistasid armutult kõiki, kes tee peal liikusid. Teel oli surnud hobuseid ja puruks tulistatud vankreid ja autosid. Kord pidime lageda põllu peal lennukite saagiks langema, kuid õnneks leidus üks madalam võsastunud koht põldude vahel, kuhu kõik põgenikud suure kiiruga ruttasid. Nii pääsesime hävitavast kuulipildujate ja pardakahurite tulest.
Eespool oli näha suurt tulekuma, seal põles Tamsalu. Vahepeal saadi paar tundi rahulikult edasi liikuda ja jõuti Ambla lähistele. Väiksem tee keeras metsa alla, siin otsustati veidi puhata ja loomi toita.
Punaarmee lõikas tee ära
Mõne aja pärast hakkas eestpoolt Tapa kandist kostma mootorimürinat, mis pidevalt valjenes. Nüüd sai selgeks, et Punaarmee tankid on meie tee ära lõiganud ja meil pole enam kuhugi minna.
Voore peal, ümbritsetuna metsadest ja võsastikust, oli Karkuse küla. Samas oli ka liivaauk, kuhu isa otsustas koormad paigutada ja laagrisse jääda. Pikkamisi hakkas siia külla kogunema põgenevaid ja nüüd ümber piiratud Saksa mundris eesti sõdureid. Sõbrunesin ühe politseipataljoni ohvitseriga, kes ütles, et tal on samuti 16-aastane noorem vend, kellest ta midagi ei tea.
Tankimürin oli vaibunud, kuid peagi selgus, et Eesti Laskurkorpuse mehed olid külla saatnud oma luuresalga, kelle kaks meest otse Saksa mundris meestele sülle jooksid. Kuna teine nendest tahtis kohe raketti üles tulistada, siis rabelemise käigus oli üks luurajatest käest kergelt haavata saanud.
Nüüd olid siis erinevates mundrites eesti mehed kokku saanud. Punaarmee vormis mehed palusid, et neid kohe vabastataks, nagunii olevat Saksa poolsetel meestel “mäng” läbi. Saksa mundris mehed vastasid, et ei kavatse alla anda ja võitlevad lõpuni. Ei läinud palju aega mööda, kuikülas kostsid paugud ja lõhkevate mürskude plahvatused. Politseipataljoni mees ütles mulle, et peame siit kiiresti lahkuma, muidu võime pihta saada. Jooksin koos oma uue sõbraga mäest alla heinamaale ja pugesime suurtesse pajupõõsastesse varjule. Ohvitser ütles, et kui mürsk otse pähe ei kuku, siis pole häda midagi.
Kui oli selge, et Punaarmee on külas sees, palus ohvitser, et ma tal paguinitest vabaneda aitaksin. Tõmbasingi tema pruunid pagunid maha ja koos ohvitseri tunnistusega peitsime need heinamaale mätaste alla. Samasse jäid ka minu revolvrid, Omakaitse käeside ning Evaldi Kaitseliidu müts, mis seni mul peas oli olnud.
Tagasi koju
Muretsesin teiste pereliikmete pärast ja läksin neid liivaaugust otsima, kuid seal neid enam ei olnud. Leidsin nad mõnisada meetrit eespool endise mõisa küünide juurest. Isa ravis hobuse kaela, kust oli läbi jooksnud üks punasõduri poolt lastud püstolkuulipilduja kuul.
Kohtusime ka Eesti Laskurkorpuse sõduritega. Need olid sõbralikud poisid ja soovitasid meil rahulikult koju minna. Kui saabusid teistest rahvustest punaarmeelased, siis oli suhtumine võrdlemisi vaenulik.
Ka otsiti Saksa sõjaväes olnud sõdureid, kes võisid olla erariides. Järgmine päev hakkasime pikkamisi kodu poole tagasi sõitma. Evald ei tulnud Avinurme, vaid siirdus Jänedale, kus leidis peavarju Kaunissaare Veski endise möldri Kollumi perekonnas.
Vahepeal võtsid punasõdurid isa kinni ja tahtsid ta maha lasta, kuid isa andis ära oma taskukella ja teda aitas ka hea vene keele oskus. Nii jäeti ta ellu. Lõpuks jõuti sellelt reisilt tagasi koju, kus koduhoidjaks oli olnud Evaldi naise ema Miili.
Kalju Jalakas
