Kolm kuud kestnud põdrajahihooaeg on lõppenud. Jõgevamaal kütitud ja talletatud saaki käis siin mõõtmas ja üle vaatamas kogenud põdrauurija Jüri Tõnisson.
Lisaks põdravaatluskaardile, lõualuudele ja sarvedele tuli jahimeestel tuua teadusuuringute tarbeks ka suurulukite maosisuproove ja emasloomade sigimisorganeid. Kogutud andmed aitavad teadlastel saada ülevaadet põdraasurkondadest, populatsiooni elujõulisusest, pärilikkusest, toitumusharjumustest ja õige paljust muustki. Keskkonnaministeeriumi metsakaitse- ja metsauuenduskeskuse jahinduse peaspetsialist Jüri Tõnisson on alates 1987. aastast uurinud ennekõike põtra. Jahimeeste abiga kogutud materjali järjepideva uuringu tulemusena saab teada põtrade praegust ja ka järgmiste aastate olukorda piirkonniti ja kogu Eestis. Oluline ongi põtrade asurkonna ühtlane jaotus üle Eesti, mitte vaid mõnes kandis, näiteks Viru- või Jõgevamaal. Metsloom vajab parajalt eluruumi, mis tagab nende hea toitumuse ja tervise, vastupanu keskkonnamõjudele, hea juurdekasvu ning teised tugeva ja elujõulise populatsiooni säilimiseks vajalikud tingimused. Põdrad on tavaliselt üsna paiksed, metsamajanduse huve (loomade tekitatud metsakahjustused) arvestades võiks asustustihedus olla mitte üle viie looma tuhande hektari kohta. Jõgevamaal laiub põtrade jaoks sobiv eluala üle 143 000 hektari.
Tugevad pullid jäid peitu
“Jõgevamaa pole põtrade poolest vilets ja jahimeestelegi pole midagi ette heita. Küttimiskvootidest peetakse küllaltki hästi kinni ning ollakse usinad seirematerjale koguma ja esitama. Talletatud uurimismaterjalis on meil isegi rohkem vastuseid küsimustele, mida oskame praegu küsida. Nüüd on meil paari aastakümne kohta info olemas, ja kui tekib vajadus midagi minevikust teada või täpsustada, siis on jälg edasiseks uurimiseks salvestatud. Jahimehedki, kellel huvi, saavad sellest rohkem teavet põdrapopulatsiooni kohta. On ju vaja teada sedagi, kui vanad põdrad piirkonnas elavad. Looma vanust saab hinnata hammaste järgi. Üks näitaja on dentiinirõnga olemasolu ja selle suurus. Rõngas tekib teisele, tegelikult küll kolmandale hambale, sest esimene on põdral evolutsiooni käigus ära kadunud. Vaadata ja võrrelda tuleb kõiki hambaid, sarvedel aga pikkus, laius, jämedus ja teisedki mõõtmed kirja panna. Pildistan, et hiljemgi oleks näha, kas sarvedel on “kühvel” ühes osas üle kogu sarve, kahes osas sügava lõikega või hoopis teisiti. Põnev, kõiksugu asju saab teada,” selgitas põdrauurija Jüri Tõnisson.
Midagi erakordset tal tänavu Jõgevamaalt silma ei hakanud, eks ilusamad sarved oli Sagadi jahitrofeede näitusele hindamiseks viidud. Suurem osa tänavu kütitud pullide sarvi oligi seal, mis näitab, et 2008. aasta oli küllaltki hea sarveaasta, kuigi enamik vääris vaid pronksmedali. “Mingil määral näitab see ka seda, kas põtradel lastakse elada piisavalt vanaks, et nad saaksid oma sarved piisavalt suureks kasvatada. Ega noortel pullidel peagi just medalisarved olema. Nendel võistlustel ei arvestata ju vanuseklassi nagu kooliõpilaste spordivõistlustel. Vanu pulle meil ikka on, igas maakonnas on öeldud, et suurte ja ilusate sarvedega põtru nähti alles siis, kui laskmisload olid juba realiseeritud. Eks vanad loomad ole suhteliselt kavalad ja lähevad ajujahist tagasi, seetõttu jääb neid küllaldaselt ellu,” tõdes teadlane.
Kütitakse valikuliselt
“Põdrajaht kujunes üsna raskeks. Lund oli vähe ja tundus, et loomigi oli tunamullusest vähem. Kõik meil küttida lubatud kaks pulli ja kaks lehma saime küll kätte, kuid vasikas jäi laskmata. Mine tea, ehk hunt napsas ta meie eest ära. Kohe põdrajahi esimesel päeval jäi meile suur põdrakari ette ja oleksime saanud oma normi korraga täis, kuid tahtsime ka edaspidi jahti pidada ning jätsime mõne laskmata. Soovisime tabada meile juba tuttavat, kuue- ja seitsmeharuliste sarvedega põdrapulli. Tema ei lasknud meid aga enam kuigi ligidale ja nii pidimegi hooaja lõpus leppima vaid kolme- ja kolmeharulise pulksarvelisega,” rääkis Vaimastvere jahiseltsi esimees Ivar Soolepp.
Sadala jahiseltsi juhi Kaido Kruusi arvates kulges põdrajaht nagu mullu ja muistegi: “Kümnest lasta lubatud loomast jäi vaid kaks vasikat laskmata. Põtru meil ikka on, hunte samuti. Alles hiljuti lasti üks metsapeni minu kodu lähedal maha. Medaliväärseid trofeesid meie jahiseltsi mehed tänavu ei saanud: kõige suuremad sarved oli küll 90 sentimeetrit laiad, kuid kõigest kolme- ja neljaharulised. Meil on olnud ilusamaid jahiaastaid.”
“Hoidsime laskmislubasid, et põdrajahti jaguks kogu hooajaks. 15 looma oli lubatud, need lasksime ära. Selle aasta kõige uhkemad — kuue- ja viieharulised sarved — sai Tõnu Vooder. Viisime selle Sagadi trofeenäitusele, kuid sellel jäi medalist puudu vaid poolteist punkti. Minagi tabasin suure, viieharuliste sarvedega pulli, kuid nägin, et ega see medalit too ning pole mõtet näitusele saatagi. Meie jahimaadele Omedu lähedale jäi elama ka üks kuue ja seitsme sarveharuga pull, aga enne jahihooaja lõppu jõudis ta oma uhkuse maha ajada. Las jääb järgmisteks aastateks, kindlasti on ta siis veelgi võimsam kui täna,” lootis Kääpa jahiseltsi esimees Toomas Soosaar.
“Loomade puuduse üle me ei kurda. Kui korralikult majandada, sööta ja “õigeid” loomi lasta, on neid ikka parasjagu. Oma põhikarja, mõtlen põtru ja metssigu, me küttima ei hakka, laseme kehvemaid. Oleme kokku leppinud, et igal aastal laseme vaid ühe trofeelooma. Paar medaliväärsete sarvedega pulli elab meie jahimaadel Aidu ja Tapiku kandis edasi, kolm-neli lehmvasikat samuti,” rääkis Tiit Seer jahiseltsist Ott. Nemad küttisid lubatud üheksast põdrast kaheksa. “Selle jahindusaasta põhirõhk on aga metssigade arvukuse vähendamisel. 20-pealised ja suuremad seakarjad on siin tavalised, Tapikul ja Tamsi külas tuhnib vähemalt 40 kärssa. Samuti on meie jahimaadel karusid, hunte ja ilveseid. Ühe metsakiisu tahamegi kuni märtsini kestval jahihooajal kätte saada, tänavu on meil selleks luba olemas.”
Põder sööb lisaks pajule ka kuusekesi
“Looduses on kõik omavahel seotud: kui ei oleks nõnda palju sõralisi, poleks ka kiskjaid. Põtrade peamine toit on lehtpuud, põhiliselt pajud. Ei saa öelda, et meil lokkav võsa oleks tarbetu, selleta oleks põtrugi palju vähem. Muidugi, põder läheb ka kuuse- ja männinoorendike kallale, kuid see pole tema põhitoit. Jõgevamaal pole okaspuude kahjustustest suurt kuulda olnud, kuid maosisuproovidest olen vaadanud, et kuusekoort on seal tavalisest rohkem. Põtru ei tarvitsegi olla rohkem, kuid on olnud hästi palju sademeid. Talve alguses võtavad nad end puntidesse ja koonduvad kuivema maa peale kokku, siis läheb nende tihedus liiga suureks ja hakatakse kuusekoort sööma. Seda teevad nad rohkem ka siis, kui põtradel on palju stressi: neid segavad hundid ja viimasel ajal ka karud, kes ei lase neil korralikult kõhtu täis süüa ning stressis loomad ongi sunnitud sööma neile mitte tavapärast toitu. Mõjutada võib seegi, et väheste päikesepaisteliste päevade tõttu on toidus vähe proteiini, seetõttu hakatakse kuusekoort sööma. Olen täheldanud, et koguseliselt pole kuuse osatähtsus kõhutäiteks suurem, kuid kuuski söönud loomade sagedus on varasemast suurem. Põtrade põhiline kõhutäis on ikkagi paju, mis puhverdab okaspuude söömist, kuid ega see nende männi- või kuusenoorendike söömist täiesti ära hoia, vaid selle kogus on veidi väiksem. Põtrade poolt tehtud metsakahjustuste vältimiseks on teisigi meetodeid kui loomade arvukuse märgatav vähendamine,” teadis põdrauurija Jüri Tõnisson.
Mullukevadise ulukiloenduse andmetel elutses Jõgevamaal enam kui pool tuhat põtra. Detsembris lõppenud ja kolm kuud kestnud jahihooajal tohtis siin küttida 180 põtra, nendest 63 pulli, 52 lehma ja 65 vasikat. Seda, kui palju põtru tohib küttida tänavu, selgub pärast kevadise ulukiloenduse ja eelmisel jahihooajal kogutud uurimismaterjali koondandmete teaduslikku analüüsi.
iii
ARDI KIVIMETS
