Vanasti tähendasid rahvusvahelised suhted ikka riikide julgeolekupoliitiliste murede adresseerimist. Reaalpoliitika olemuse võttis ehk kõige paremini kokku 19. sajandil Briti peaminister lord Palmerston, öeldes, et riikidel pole ei sõpru ega vaenlasi, riikidel on vaid huvid.
Neorealistid on toonud veel mängu anarhia riikide vahel ehk nendingu, et erinevalt siseriiklikust olukorrast, kus riigi funktsioneerimist reguleerib keskvõim (vajadusel seda kohalikele omavalitsustele delegeerides), ei reguleeri rahvusvahelistes suhetes riikidevahelisi suhteid suurt midagi. Maailmal keskvalitsust ei ole.
Huvid realiseeritakse kompromissides ja koostöös
Euroopa Liidu enda olemus on tegelikult sellele jutule vasturääkiv. Liikmesriikide huvid küll on, kuid need realiseeritakse kompromissides ja koostöös. Sest omaenese huvide kitsas kaitsmine viiks lihtsalt sõjani, nii nagu see juhtus Teises maailmasõjas. See oli kogemus, mida Euroopa ei tahaks uuesti läbi elada.
Sestap pole ka imestada, et Euroopa Liit tahab olla eestkõnelejaks kliimamuutustega võitlemisel. Just kliimamuutused ja sellest lähtuv keskkonnapoliitika võib olla üks rahvusvaheliste suhete uuendajaid 21. sajandil. Sest kliimamuutused ei püsi ühegi riigi piires ja nii muutubki riikide koostöö paratamatuks. Kui soovitakse veel elada planeedil Maa, siis tuleb selle nimel koos pingutada. Kuidas täpselt, sõltub eri riikide huvidest.
Detsembris seisab maailmal ees Kopenhaageni kliimakohtumine, millest peaks kujunema nurgakivi 21. sajandi keskkonnapoliitikale. EL on kokku pannud tähtsamad punktid, milleni kohtumisel peaks jõutama:
1) leping peaks olema üleilmne osavõtu suhtes, kõikehõlmav ja seaduslikult siduv,
2) see peaks olema piisavalt ambitsioonikas, vältimaks globaalset soojenemise minemist üle 2°C tööstuseelse perioodiga võrreldes,
3) üleilmsed kasvuhoonegaaside emissioonid peaksid tipnema 2020. aastaks, olema võrreldes 1990. aastaga 2050. aastaks poole võrra väiksemad ja jätkama vähenemist,
4) tööstusriigid peavad võtma juhtpositsiooni, et vähendada 2020. aastaks oma kollektiivset gaasiemissiooni umbes 30 protsendi võrra,
5) EL on võtnud endale kohustuse vähendada oma emissioone ühepoolselt 20 protsendi võrra 2020. aastaks ja 30 protsendi võrra siis, kui seda teevad teised arenenud riigid ja oma panuse annavad ka arengumaad.
Kuidas jagada kliimaabi
Punkte on muidugi veel ja üks valusamaid on lihtne küsimus: kes maksab? Siin peabki rääkima eri riikide huvidest, seda nii Euroopa Liidu sees kui ka üleilmsel skaalal. Nii kirjutas Poola suursaadik Eestis Tomasz Chlon esmaspäevases Äripäevas, et Poola käest soovitakse vaesemate riikide abistamiseks kliimamuutustega toimetulemisel disproportsionaalselt palju.
“Abi vajadus on hinnatud aastas 22-50 miljardile eurole (kogusummast 100 miljardit eurot), milles ELi osa oleks sõltuvalt teiste arenenud riikide panusest 2-15 miljardit eurot. Sellest Poola osa võib küündida aastas kuni 120 miljonile eurole,” kirjutas suursaadik.
“Debatt maailma vaeseimatele riikidele antava kliimaabi rahastamise üle on vahel pea peale pööratud. Pean silmas kriitikat selliste riikide nagu Poola aadressil, otsekui ei tahaks need riigid koormat jagada. See ei ole nii. Oleme valmis maksma teistega võrdselt, tingimusel, et aluseks võetakse
Ja juba on ka Hiina peaminister Wen Jiabao helistanud Euroopa Komisjoni presidendile José Manuel Barrosole ja rõhutanud, et edukaks Kopenhaageni kliimakohtumiseks on vaja jääda põhimõtte juurde, mille järgi kannavad rikkamad riigid suuremat rahanduslikku koormat kui vaesemad riigid.
Oktoobri lõpus peetud Euroopa Liidu Ülemkogu järeldused ütlevad aga selgelt, et väga palju kliimalepinguga oodata ei või. Ilmastikumuutused on juba sellised, et kui kohe midagi ette ei võeta, võivad meid tabada pöördumatud keskkonnakahjustused.
Ent maksmise küsimuses on ettevõtjail kindlasti oma arvamus. Kui Euroopa Liidus on seatud kindlad keskkonnanõuded tootjatele, siis mida teha väljaspool Euroopa Liitu olevate tootjatega, kes ei pea nende piirangutega arvestama ja saavad seetõttu odavamate kaupadega turule siseneda? Poola toodab oma energiat peamiselt kivisöe baasil, see aga pole väga keskkonnasõbralik. Keskkonnasõbralik on aga gaas, mis tuleb jällegi suurelt osalt Venemaalt…
Kokkulepe peab arvestama kõikide huvidega
Kliimakokkulepe peabki seetõttu olema kõikehõlmav, et see arvestaks kõikide huvidega. Absoluutselt on aga selge, et vanaviisi ei saa jätkata. Ei ole võimalik maailmamere taset alandada ega orkaane summutada. Kui Golfi hoovus peaks kaduma, ei ole mõeldav selle asendamine.
Kuid kokkuleppele jõudmiseks oleks kindlasti kasulikum, kui EL suudaks Kopenhaagenis esineda ühise seisukohaga. See tähendaks, et EL oleks ka edaspidi kliimamuutustega võitlemise eesotsas ja eeskujuks ülejäänud maailmale.
Kes on näinud filmi “Iseseisvuspäev”, teab, kuidas maailma rahvad ja riigid välise ohu ilmudes koostööd teha suutsid. Kliimamuutuste “häda” on selles, et nähtavat vaenlast ei ole, kuid orkaanid ja üleujutused võivad tekitada põhimõtteliselt samasuguse efekti kui filmis nähtud tulnukad.
Ja lõppeks saab igaüks kliimamuutustega võitlemisel ka oma panuse anda ja seda mitte ainult säästlikumalt tarbides ja looduses mõistlikumalt käitudes. See on teie, valijate õigus küsida edaspidi poliitikuilt, mida nad on meie elukeskkonna säilitamiseks teinud. Siis tulevad ka kokkulepped ja võib loota, et planeet Maa näeb ka tulevikus ilusaid päevi. Ei ole riikide huve, on vaid Maa huvid.
Erkki Bahovski on Euroopa Komisjoni Eesti esinduse meedianõunik. See artikkel väljendab tema isiklikke seisukohti.
ERKKI BAHOVSKI
