Lapse jaoks on pildid raamatus nagu rosinad saias ning mõlemat võiks olla nii palju, et küll saab. Ülemöödunud aastal ilmunud „Kevade” kommenteeritud kooliväljaandes „Kui Arno isaga koolimajja jõudis…” ongi pilte nii palju nagu rosinaid heas saias. Praegu saab Mare Hundi originaalillustratsioone kõnealusele raamatule näha Palamuse kihelkonnakoolmuuseumi ärklisaalis.
„Kevade” kommenteeritud kooliväljaanne, mille koostajateks olid Tallinna Ülikooli lastekirjanduse õppejõud Mare Müürsepp ja Palamuse kihelkonnakoolimuuseumi pedagoog Aili Kalavus, sündis äratundmisest, et tänapäeva arvutiajastu lastel on keeruline Lutsu tegelaste maailma sisse elada, sest kirjeldatud olustik on neile võõras ja paljud sõnad arusaamatud. Illustratsioonidel on sellises asju ära seletavas raamatus mõistagi suur roll, sest piltidega saab nii mõnegi asja selgeks teha, mis sõnadega võimalik pole. „Kevade“ kooliväljaannet illustreerima kutsusid selle koostajad Mare Hundi, keda Aili Kalavus juba varasemast ajast hästi teadis: Mare Hunt on nimelt Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia rahvusliku käsitöö osakonna üldkompositsiooni õppejõud ning on aastaid oma tudengitega suviti Palamusel maalipraktikal käinud ja praktikatöödest Palamuse kihelkonnakoolimuuseumi näitusi üles pannud. Pakutud töö võttis Mare Hunt rõõmuga vastu, sest Lutsu looming on talle lapsest saati lähedane olnud.
„“Kevadega“ tegin esimest tutvust filmi kaudu: selle valmides olin kümneaastane,“ meenutas Mare Hunt. „Raamatust lugeda meeldis mulle aga kõige rohkem Lutsu mälestusi. Kui hiljem kunstiinstituudis graafikat õppides raamatukujundusele spetsialiseerusin, kujundasin Lutsu sajandaks sünniaastapäevaks Evald Okase juhendamisel miniraamatu „Ladina köök“, mis põhines „Mälestuste“ sellel osal, milles Luts oma apteekripõlvest kõneleb. Instituut esitas minu töö konkursile „25 kaunimat raamatut” ja üllatuslikult sai see seal koguni preemia, kuigi ma polnud siis ju professionaalne kunstnik, vaid alles tudeng!”
„Kevade“ kooliväljaannet illustreerima asudes luges Mare Hunt käsikirja läbi ning asus siis mõtlema, milliseid Lutsu kirjutatud stseene illustreerida ning kuidas visualiseerida raamatu koostajate kommentaare ja seletusi.
„See kommentaaride ja sõnaseletuste visualiseerimine andis „toitu“ muuseumitöötaja poolele minus,” ütles Mare Hunt, kes peale õppejõutöö Viljandis on ka Tartu Mänguasjamuuseumi kunstnik.
Oherdi ja kapsaraud
Raamatu illustratsioonid võibki laias laastus kaheks jagada: värvilisteks segatehnikas (akvarell, värvipliiats jm) piltideks, mis illustreerivad „Kevade“ hästituntud stseene, ning mustvalgeteks graafilisteks joonistusteks, mis illustreerivad joonealuseid märkusi ning millelt noor lugeja saab teada, kuidas näevad välja oherdi, kantsel, surnuk ehk süstik, kangasteljed, oksjonihaamer, veetoober, kapsaraud, tuletangid, lutikas ja muud seesugused nähtused, millega tänapäeva lapsed enam naljalt kokku ei puutu.
Ühest küljest andsid raamatu koostajad Mare Hundi sõnul talle illustreerimisel täiesti vabad käed, teisalt ei saa sellise raamatu puhul nagu „Kui Arno isaga koolimajja jõudis…“ illustreerija oma fantaasial sel määral lennata lasta nagu mõnd luulekogu kujundades, vaid peab keskenduma ikkagi tõepärase olustiku edasiandmisele. Mare Hundi piltidel tunneb Palamusel käinu tõepoolest ära vana kihelkonnakooli hoone, klassitoa sisustuse ja Palamuse kiriku interjööri. Piltidel kujutatud lapsed kannavad aga selliseid rõivaid, nagu lapsed Lutsu kooliajal kandsid.
Mare Hundi „Kevade”-piltide näitus „“Kevade“ lugu” on tegelikult juba terve aasta Eestimaa eri paikades ringelnud.
„Igal pool on näitus natuke isemoodi välja näinud,” ütles Mare Hunt. „Viljandis Kondase keskuses täiendasid näitust näiteks Heimtali muuseumist toodud vana koolipink ning Viljandi muuseumist toodud kooliõpikud ja vanaaegsed laste riietusesemed. Elvas lisas näitusekorraldaja väljapanekule peale muude kohalikust muuseumist pärit esemete ka väikese viiuli, mis tuletas kohe meelde Arnole viiuli kinkimise loo. Raamatukogudel — aga seal on seda näitust kõige rohkem eksponeeritud — muidugi sellist museaalide lisamise võimalust pole. Selleks, et näitus ka neis elavam saaks, meisterdasin Tootsi maski ja maakera. Palamusel toetab aga näitust terve muuseum. Nüüd võib öelda, et need pildid on oma algkoju jõudnud.”
Üks raamat, üks näitus
Kuigi õppejõu- ja muuseumitöö kõrvalt muu jaoks aega naljalt ei jää, on Mare Hunt võtnud endale eesmärgiks igal aastal kujundada vähemalt ühe raamatu ja teha vähemalt ühe näituse. Raamatuid on ta kujundanud põhiliselt kirjastustele Ilmamaa ja Eesti Entsüklopeediakirjastus, viimasel ajal ka kirjastusele Karrup, mis avaldab norra kirjaniku Anne-Catherine Vestly lasteraamatute sarja, milles tegelasteks kaheksalapseline pere, vanaema ja taksikoer nimega Suitsutoru.
„Minuvanused inimesed mäletavad ehk oma lapsepõlvest selle sarja kaht raamatut pealkirjadega „Kaheksa väikest, kaks suurt ja veoauto“ ning „Vanaema ja kaheksa last metsas“. Neid raamatuid mäletas ka mu eakaaslasest kirjastaja ning kui ta teada sai, et tegelikult on selles sarjas seitse raamatut, siis otsustas ta avaldada terve sarja ning pakkus kujundamistööd mulle,” ütles Mare Hunt.
Peatselt ilmub selle sarja viimane raamat ning kunstnik võib hakata n-ö uusi väljakutseid otsima, nagu praegu öeldakse. Iseasi, et hetkel on tal kuhjaga tööd ka oma kodumuuseumis, st Tartu Mänguasjamuuseumis, sest see asutus valmistub laienema naabermajja, mida senini tunti Lutsu teatrimajana. Teatrimajas hakkavad etendusi andma lasteteatrid, teisele korrusele tuleb aga tegeluste tuba ning keldrikorrusele interaktiivne teatrinukkude ekspositsioon. Tuleval aastal uksed avava hoone sisekujunduse teeb küll vastav firma, ent lähteülesanded peavad neile püstitama muuseumitöötajad, muuseumi kunstnik sealhulgas.
Eks samamoodi oli lugu ka mänguasjamuuseumi põhimajaga: sellegi sisekujunduse tegi OÜ Laika, Belka & Strelka, ent kindlasti on selles väga palju ka Mare Hundi hinge. Ning kes käinud, see teab, et mänguasjamuuseum on üks ütlemata mõnus koht.
„Minu kogemused näitavad, et kõige õnnelikumad on meie maja külastades vanemad inimesed: neid tabab siin tõeline nostalgiahoog,” ütles Mare Hunt.
Ent tulgem tagasi rosinate juurde, millest loo alguses juttu oli. 2007. aastal välja antud lasteraamatutest oli just „Kevade” kommenteeritud kooliväljaanne see, mille Eesti Lastekirjanduse Keskus tunnistas nende poolt asutatud Aasta Rosina auhinna vääriliseks. Rahalist preemiat see raamatu kolmele autorile — kahele koostajale ja kunstnikule — kaasa ei toonud, küll aga sai igaüks neist suure rosinakoti.
„Neid rosinaid on saanud panna küll saia, küll kisselli sisse, aga natuke on ikka veel järel,“ ütles Mare Hunt naerdes.
Näitust „“Kevade” lugu” saab Palamuse kihelkonnakoolimuuseumis näha 4. maini.
iii
RIINA MÄGI
