Kahju on sellest, et tegelikult võinuks Europarlamenti kandideerivad poliitikud endale selgeks teha, mis võiksid olla järgmise viie aasta tähtsaimad arengud Euroopas ja kuidas need Eestit mõjutavad. Mille üle üldse Europarlamendis vaidlema hakatakse, sellest pole me valimiskampaania jooksul õieti midagi kuulnud.
Tulevasest tööst pole aimugi?
Samuti pole loota, et keegi teaks niigi palju oma võimalikust tulevasest tööst, millega valituks osutunud kuuel Europarlamendi liikmel tuleb alustada juba 20. juulil. Kas meie saadikud kaitsevad rahvuslikke huve ja jäävad fraktsiooni lihtliikmeks või hakkavad ajama Euroopa asja ja jõuavad kõrgele nii fraktsiooni kui ka komisjonide hierarhias? Kas ka väikeses fraktsioonis oleks võimalik oma eesmärke ellu viia? Kuidas? Millised on üldse Eesti saadikute võimalused Euroopas tehtavaid otsuseid läbi Europarlamendi mõjutada? Missugused on need müstilised ühtsed Eesti huvid, mida kindlasti peaks kaitsma hakkama?
Kui meie saadikuid on fraktsioonis kaks ja fraktsioon ise umbes 270-liikmeline, siis kuidas ikkagi läbi murtakse?
Igal huvirühmal on küll oma ettekujutus Europarlamendi rollist. Skeptikud pasundavad, et seal ei tehta üldse midagi ja väiksemad riigid ei saa üldse mingeid protsesse mõjutada. Mitmed erakonnad ja mõtlejad pakuvad välja idee Europarlamendist kui mõttevahetuse foorumist. Sotsiaaldemokraadid ja euroeksperdid jälle usuvad kaljukindlalt Europarlamendi tohutu suurt mõju otsustele Euroopas. Vasakpoolsed on veendunud, et EL on juba praegu föderatsioon ja kõik olulised otsused tulevadki ainult Europarlamendist. Pea kõikide erakondade valimisprogrammides on erineval kujul fikseeritud, et Europarlamendis otsustatakse ka siseriiklikke küsimusi.
Sisepoliitika valimisvankri ees
Eesti valib esimest korda Europarlamenti ja küllap võib lohutada end sellega, et kooliraha tuleb ikka maksta ja järgmine kord oleme targemad. Europarlamendi valimisi võetakse Riigikogu nn vahevalimistena, usaldus- või umbusaldushääletusena praeguse valitsuse poliitikale. Et kui kõik hääled kokku lugeda, on pilt selge, millised erakonnad on populaarsemad ning millise hinnangu saab valijatelt praegune valitsuskoalitsioon.
See pole ainult Eesti, vaid kõikide uute Euroliidu liikmesmaade probleem. Et just sisepoliitika on valimisvankri ees, tõdesid nii Läti kui ka Ungari suursaadikud Eestis.
Uurimustest selgub, et vanade Euroopa Liidu liikmesriikide kodanikud aga kurdavad, et neid vaevab infopuudus ja nad teavad üsna vähe, mis Europarlamendis ikkagi tegelikult toimub. Kuid teemad, mis valimisvankri ette rakendatud, on hoopis teised kui uutes liikmesmaades. Näiteks Saksamaal võib Europarlamendi valimiste eelsete diskussioonide võtmeteemadeks pidada Euroopa finantsperspektiivi, konkurentsivõime maksustamist, aga ka Euroopa Liidu põhiseaduslikku lepet.
Eestis taoliste probleemidega oma ega ka valijate päid ei vaevata. Kuigi Europarlamenti pürgijate nimekirju sirvides jääb silma, et enam-vähem kõik senised tõsisemad euroasja ajajad on ka kandideerimas.
Eestis ja ka teistes uutes liikmesmaades on seekordsed Europarlamendi valimised ikkagi isikuvalimised. Nn. peibutuspardid on alati valimisnimekirjades olnud ja on nüüdki. Poliitikud ei põlga valimisreklaami vankri ette rakendada neidki, kes kindlalt Europarlamenti ei kandideeri. Kui nüüd valija sooviks selle kandidaadi poolt hääletada, tabab teda valimisjaoskonnas pettumus. Huvitav, kelle poolt inimene siis oma hääle annab? Võimalik, et hoopis mõne teise partei tuntud kandidaadi poolt! Kuid nende inimeste seisukohad võivad põhimõttelistes küsimustes olla täiesti erinevad. Aga valija ei hääleta põhimõtete, vaid hoopis isiku poolt.
HELVE LAASIK,
Vooremaa peatoimetaja
